Õnnis on see, kes sööb leiba Jumala riigis

Aga Jeesus ütles talle: „Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis! Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!”

Luuka evangeelium 14:16–24

Tänini toimuvad olulised kohtumised ja vestlused tihti söögilauas.  Esimese sajandi juutluses oli lauaosadus erilise tähtsuse ja usulise tähendusega sündmus. Söömaajas väljendus rituaalse puhtuse ja pühaduse mõte – pühitsetud pidid olema nii toit kui ka koosolijad, sest lauaosadus väljendas osadust püha Jumalaga.

Jeesus väljendab tähendussõnas variseride omast erinevat arusaama. Ta nägi seda avatud söömaajana, millest võisid osa saada needki, kes muidu olid põlatud ja äratõugatud. Jeesuse jaoks ei olnud pühadus eraldav, vaid ligitõmbav jõud.

Evangeeliumis on täpselt edastatud toonased Iisraelis valitsenud kombed ja Jeesuse sõnad. Nii ei olnud esmalt väljasaadetud kutsetele pidusöögi toimumisaega märgitud. Alles siis, kui kõik valmis, läkitati sulased lõpliku kutsega eelteate saanud ja vastu võtnud külalisi kokku kutsuma. Seejärel pidid kutsutud aega viitmata peopaika tulema – kõik oli ootel ja valmis. Kõik kutsutud teadsid pidusöögist ette ja kutse oli ka juba vastu võtnud. Millest nad keeldusid, oli kohaletulemine.

Peoperemehe reaktsioonist võib mõelda, kas järgnev on kantud pettumuse kibedusest või on ta oma meelt muutnud.

Ta saadab sulased teedele ja tänavatele teelisi, vaeseid ja vigaseid kokku keelitama. Sulastele aga ütleb, et need, keda kõigepealt kutsuti, pidusööki maitsta ei saa. Küllap olid nood kutsutud mingil moel valitud, pigem ühiskonna koorekihist. „Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama.“ – Kuigi näiteks on tähendamissõnas toodud kolme inimese ettekäänded, vabandavad end välja kõik eelkutse vastuvõtnud.

Pidu ei jää siiski pidamata ja piduroog söömata. Viimaks aga on lauaosaduses vaesed, viletsad ning kestahes teedelt ja aedade äärest, ilma valikuta.

Valitutele on kutseid saadetud korduvalt. Teistele saab aga vaid ühe kutse edastada – nad on teel. Aga nemadki oleksid saanud ära öelda, sest nad on tabatud kesk oma plaane, tegemisi ja teekäimist. Alati on midagi ettekäändeks tuua, mis tähtsam, vajalikum ja edasilükkamatum.

Nagu teame mitmete küsitluste kokkuvõtetest, on vähe neid eestlasi, kes välistavad Jumala täiesti oma eludest. Lihtsalt arvatakse nähtavasti, et Jumal on ju ikka olemas – kunagi pole hilja –, enne vaadakem üle maatükk ja härjapaar …    

Jumal kutsub üha inimest oma teenijate kaudu. Selles taevariigi tähendamissõnas on kaks kutsumist: esimene on valituile, kel juba ka eelteade käes. Oma sulase Hoosea suu läbi ohkab kõigeväeline Isa: Minu rahval on kalduvus minust ära pöörduda: kuigi teda kutsutakse ülespoole, ometi ei tõuse neist ükski. (Hoosea 11:7)  

Teine kutse läheb teelistele. Uue lepingu rahvast kutsutakse vaid korra ja lõplikult Jeesuse Kristuse nimesse ristimise läbi. Jumala kutse tabab meid me toimingute keskel, see juhib kõrvale meie plaanidest ja ajakavast. See on kutse osadusele. Ometi – paljud on kutsutud, kuid vähesed on valitud.

Jumala arm ja heldus on otsatu. Tundkem see ära ja kuulgem tema kutset. Me ei tea, kas seda korratakse. Aamen.

Elve Bender

Viljandi praostkonna vikaarõpetaja