Osadusest

Koroonaaeg on tublisti muutnud kirikuelu. Juba mitu kirikukogu koosolekut on toimunud interneti vahendusel ja kirikukogu liikmetel ei ole olnud pikka aega võimalust üksteist silmast silma näha. Käesolev aasta on olnud kogudustes valimiste aasta. Kogudustele valiti uued juhtorganid. Valimistel said mandaadi ka uued kirikukogu liikmed. Selle nädala algul kogunes oma koosolekule kirikukogu uus koosseis. Sel korral oli kindel soov päris füüsiliselt kokku saada ja ühises osaduses kirikuelu küsimusi arutada. Uutel kirikukogu liikmetel oleks olnud tähtis üksteisega lähemalt tutvuda ja kindlasti oleks olnud kergem just uutel liikmetel kirikukogu töösse sisse elada. 

Kahjuks tõusid nakatumisnäitajad hirmuäratavalt kiiresti

ning tühistasid selle hea plaani. Kokkusaamise takistuseks oli muidki asjaolusid. Ei olnud ka teada, kui ühisel arusaamisel on kirikukogu liikmed vaktsineerimise vajalikkuse osas. Tingimuste seadmine valitud kirikukogu liiketele koosolekust osavõtmiseks oleks võinud tuua kaasa arusaamatusi. Lisaks osa kirikukogu liikmeid pidi kohale tulema Kanadast ja Rootsist. See kõik tegi kokkusaamise keerukaks. Kaalumisel oli ka kirikukogu edasilükkamine. Samas oli teadmata, kui kauaks seda tuleb teha. Edasilükkamine oleks kaasa toonud mitmeid õiguslikke probleeme. Nii tuli leppida taas Zoomi vahendusel koosoleku pidamisega. Osa kirikukogu liikmeid küll protesteeris häälekalt selle otsuse vastu. Kindlasti väga õigustatult. Tunti valusalt puudust omavahelisest kokkusaamisest. 

Tõesti on nii, et kui iga koosolekust osavõtja istub üksinda kodus oma arvuti taga, siis ta saab küll võimaluse oma seisukoha väljendamiseks, kuid see ei soodusta ühise seisukoha kujunemist. Tekib hulk erinevaid seisukohti, millest saab välja hääletada erinevate arvamuste keskmise. Midagi olulist, mis meid üheks liidab, võib jääda puudu. Osadust ei teki.

Piibel peab osadust väga oluliseks. Kiri heebrealastele hoiatab: „Ärge jätke unarusse oma koguduse kooskäimist.“ Koos olemine ja kokku saamine on Jumala rahva jaoks vaimulikul kasvamisel väga oluline. Apostellikus usutunnistuses me tunnistame: „me usume pühade osadust“. Jumala rahva hulka kuulumine kasvatab meid. Osadus on kristliku usu oluline osa. Kui me üksteist armastame, siis tunneme vajadust üksteise järele. Me otsime kaaskristlase lähedust ja otsime ka Jumala lähedust. Usu puhul ei ole oluline see, mida me Jumalalt saame, vaid me vajame Jumalat ennast. Armastuse puhul ei küsi me seda, mida teistelt saada võime, vaid igatseme teiste järele ja soovime koos olla.

Osaduse püsimise eest tuleb hoolt kanda. Kõik need jõud, mis osadust lõhuvad ja õpetavad meid omaette elama, ei pruugi olla Jumalast. Pandeemia poolt seatud piirangud peavad olema ka teatud mõttes piiratud. Kurb on, kui see aeg õpetabki meid kodus istuma, teistest eemale hoidma ja, mis kõige kurvem, ka koguduse osadusest kõrvale jääma. 

Osadus ei ole tähtis mitte ainult usuliste seisukohtade kujunemisel ja püsimisel. Igasugune osadus vormib meid. Kõrghariduse juurde ei kuulu üksnes teadmised, mida me koolist saame. Hariduse osaks on ka kõik see, mida saame õppejõudude ja kaasüliõpilastega kokku puutudes. Ega asjata öelda, et ütle mulle, kes on su sõbrad, ja ma ütlen sulle, kes oled sina. Osadus vormib meid.

Samuti võib olla osadusel uskmatutega meid kahjustav mõju. Esimeses psalmis öeldakse, et „õnnis on inimene, kes ei seisa patuste tee peal ega istu pilkajate killas“. Osadus selle maailma inimestega ja kokkupuude selle maailma mõttelaadiga kujundab meie seisukohti. Me ise ei märkagi alati, kes või mis on meie mõtlemist kujundanud. Paljud seisukohad, mida me enda omadeks peame, on sageli meid ümbritsevate inimeste mõju. Sellepärast tuleb hoolega kaaluda, millise parteiga, seltsiga või salaseltsiga, korporatsiooniga või organisatsiooniga me ennast seome. 

Nüüd jääb vaid loota, et järgmine kirikukogu võiks koguneda juba ühise perena tõelises osaduses täitma ülesandeid, mis meile kirikuelu korraldamisel on usaldatud.

Õnnistusi soovides

Joel Luhamets,

piiskop