Palve ja usk
/ Autor: Kaido Soom / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 12. märts 2014 Nr 12 /
Palve ja usk on omavahel tugevalt seotud. Jumalat palub tavaliselt see, kes usub, sest ilma usuta pole mõtet ka palvetada. Samas enamik inimesi usub Jumalasse mingil määral. Elu kõige suuremates kriisides tuleb see usk lihtsalt esile ning siis inimene palvetab.
Mitmed kooliõpilased, kes pole üldse usklikud, on rääkinud mulle, kuidas enne tähtsat eksamit on palvetatud. Paljud inimesed, kelle lähedane on tõsiselt haige või suremas, on otsinud kirikust eestpalvet, selleks et saada abi. Või pea kogu Eesti rahvas palvetas, kui kodumaa oli eraldumas Nõukogude Liidust. Seal, kus tajume oma piire ja kus seisame tundmatuse ees, tuleb meelde Jumal ja palve.
Jumal kuuleb palveid. Jeesus ei süüdistanud ühtegi palujat tema patususes ega jumalatuses. Ta ei tuletanud meelde inimese eksiteid. Issand kuulis, aitas ja andis uue võimaluse. Palve pole inimese kõne tühjusse, vaid see on tema kõnelus armastava Loojaga, kes tahab oma loodut aidata.
Kui inimene saab oma palvetele vastuse ja näeb, kuidas Jumal teda aitab, sünnib sageli inimeses usk. Inimene otsustab Jumalat teenida ja teda elus järgida. Selle usu sünnitaja on Jumala Püha Vaim. Nii võime eluraskustes palvetada ja selle kaudu leida elule tee ja mõtte. Esmalt on vaja veidi uskuda, et paluda, ja kui see palve on palutud, siis kasvab meie usk, sest Jumal aitab.
Kaido Soom
