Pärlid tumedal taustal

Nl 3:22–26
Küsin jõulupeol armsalt, elus üksjagu kannatanud memmelt, mis on tema soov pühadeks ja uueks aastaks. Paljutähendusliku naeratusega vastab ta, „et ma hommikul saan ärgata ja jaksan tõusta; et kõigil mu lastel ja lastelastel läheks hästi; ja et ma ikka saan kõige eest kiita ja tänada“. Kas need soovid on liiga väikesed? Paljud meist oleks reastanud teistsuguseid märksõnu. Järele mõeldes on need kõige suuremad võimalikud soovid üldse. Märkan liigutust meie vestlust kuulanud inimeste nägudel: nad sooviksid ka just nii õnnelikud olla, nagu see vaevaliselt liikuv ja päev korraga elav proua. Tal on, mille eest tänada ja Jumalat kiita ning mis kõige imelisem – ta oskab seda ka teha. Kuigi just temal oleks oma elust võtta ka küllaga põhjust kurtmiseks ja lootusetuseks.
Mäletan, kuidas imestasin lapsepõlves, kui tänase jutluse aluseks olevat ilusat kirjakohta lugedes öeldi ette, et nüüd loeme midagi Nutulauludest. Mis nutulaul, mõtlesin, see on üks ilusamaid ja lootusrikkamaid salme Vanas Testamendis! Hiljem üle lugedes sai selgeks, et loetud salmid on ainsad säravad pärlid selle raske ettekuulutuse taustal, mis prohveti nägemuses peab Jumalast võõrdunud rahva peale tulema. Ülejäänud raamatuga on nõrganärvilisel parem mitte kujutlusvõimet kasutada. Kõige elava ja ilusa hävitajaks ei ole siin mitte mõni kuri naaberkuningas, vaid Jumal ise seisab koguduse ees kui ohtlik vaenlane. Samuti lööb siin kõikuma lapsepõlve pilt Jumalast kui „armsast Taevaisast“. Võimsalt tõuseb aga esile Kristuse lunastustöö, kes on meie poolt kuhjaga ära teenitud Jumala viha võtnud enda peale. Jah, seda raamatut lugedes muutub ristilöödu kuju kõige kaunimaks pildiks, sest tema lunastustöö meie pärast polnud asjatu. Kalliskivi eksponeeritakse ikka tumedal taustal. Veelgi enam, tõeline pärl lihvitakse valu ja raskuste keskel.
Laulva prohveti pärliteks on tänu ja kiitus. Kasutame neid vahel sünonüümidena, järele mõeldes on need siiski erinevad mõisted. Tänul on isiklikum mõõde. Ma tänan, sest olen tundnud Jumala ligiolekut, kogenud hoidmist, osa saanud imestki. Kiitja pilk tõuseb kõrgemale iseenda olemisest, oma kogemustest ja vajadustest. Tänu võtab vastu ja mõistab, et kõige olulisem siin elus ei ole meie käes. Kiitus vaatab andide asemel andjale. Tänu on vajalik, sest ta vabastab ja teeb rõõmsaks. Kiitus saadab korda veelgi enam – tõstab kiitja kiidetava poole. Siin loos on mõlemat.
Kõik siin elus toetub prohveti arusaama järgi Jumala ustavusele. Me pole vaatamata kõigele otsa saanud, tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued. Aastat kokku võttes ütleme nii oma isikliku elu ja pere kohta, järgmiseks koguduse peale mõeldes ja viimaks ka Eesti riigi, meie maa ja rahva pärast tänades. Aga kuidas on see võimalik, kui teame, et on olnud raskeid ja väga raskeid päevi, et need ei ole pannud kahtlema Jumala headuses? Mõtlen vahel, et see on nagu tuttavas laulus, kus oodatakse armsaid koju. Vahetult enda ümber ringi vaadates lootuseks kinnitust ei leidu: „Aknad täis lillelist jääd, mis sa sealt vaatad või näed“, ja ometi elatakse ootuses ja usus. Otsekui Jumala silmade läbi vaadates näeb laulik uut hommikut tõusmas, viibides ise pimedaimas öös, mille lõppu ei paista.
Üheks ilusaimaks pärliks pilkasel taustal on tunnistus, et hea on oodata kannatlikult Issanda päästet. Oleme kogenud, et ootamine pole passimine ja kannatamine allasurutuks saamine. Kannatlikult ootamine on aktiivne tegevus, mis vajab näilisest askeldamisest vahest rohkemgi jõudu. Ootamine ja otsimine on näoga Issanda poole olemine, nagu ka kiitmine. Kannatlikkus, mis siin on saanud lausa õnnistuslikuks seisundiks, ei lase eksida ega väsida. See kokku on Tema ustavusega arvestamine, mis tahes ümberringi sünnib. See on kõigiti vaevatud olemine, kuid mitte lömmi litsutud saamine. See on kindlaim viis uue hommiku poole sirutuda.
Uuele vastu minnes kasutame meiegi kogemust, et Tema halastused pole lõppenud, ja usaldame Tema ustavuse peale kõik, mida uus Issanda aasta toob. Sel puhul on ikka palves ükshaaval nimetatud sündmusi ja ettevõtmisi, oodatut ja kardetut, meile teadmata päevi ja palutud, et me ei peaks neid kandma oma tarkuse ja jõuga. Samuti kuulub siia palve, et kui see aasta meile või lähedasele jääb viimaseks, ei saaks miski meid lahutada Jumala armastusest.
Algusesse, memme soovi juurde tagasi pöördudes õpetatakse meid Jumalat nägema mitte ainult suurtes, vaid just väikestes asjades. Meie elu koosnebki väikestest ja argistest osadest. Suuri asju võime oodata ja mõnda hetke aastakümneid mäletada, kuid me elame üsna lihtsas argipäevas. Suured unistused võivad täitudeski pettumust valmistada, väikesed imed saavad aina üllatada ning tänu põhjusena sündida. Kuid kas ei seisnenud memme kadestamisväärselt ilusates soovides just see ime, et väikeseks peetud asjad osutuvadki viimselt kõige suuremateks?

 

 

 

 
Tanel Ots,
Jüri koguduse õpetaja