Priiks võõrast väest

/ Autor: / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number:  /

Vootele Hansen. Foto: erakogu

Augusti viimasel päeval kolmkümmend aastat tagasi asusin Tallinnas lennukile, lõppsihiks oli Toronto. Läksin onule külla. Lennuki õhku tõustes vaatasin kella ja teadsin, et Vabaduse väljakul hakkab pidu. Mu meel oli rõõmus ja hing kerge. Me olime saanud lõplikult vabaks. Samal päeval lahkus viimane vene sõdur Eestist. Muidugi võib öelda ja öeldigi, et Narva-tagusest ja Petserimaalt ei läinud ja Paldiski reaktorite lahtivõtjad jäid siia.

Võõra väe minek avas meile uued uksed, tegi võimalikuks kutsed uutesse rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja vähendas oluliselt meie julgeolekut kahjustavate tegude tõenäosust.

Meenub üks õhtu eelnenud talvest. Ma tulin piki Toompea tänavat ja möödudes Vene garnisoni komandantuuri hoonest (praegu Kaitseliidu peastaap) märkasin, et ühe avatud akna juures seisab noor madrus (hoone oli pime), teeb lumepalli aknalaual olevast lumest ja viskab mind sellega.

Edasi lugemiseks:

Tee digitellimus

Oled juba tellija? Logi sisse

Jaga