Püha Vaimu ootus
/ Autor: Joel Siim / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 17. mai 2023 Nr 20 /
Kristus ütleb: Kui mind maa pealt ülendatakse, siis ma tõmban kõik enese juurde! Jh 12:32
Kolmest aabrahamlikust religioonist on kristlus kõige vähem seotud geograafiliste piirangutega. Kui islami aluste hulka kuulub peaaegu kohustuslik palverännak Mekasse ja iga palvus on tungivalt soovitatud orienteerida Mekale, ja kui vaga juudi igatsus on olla kord maetud Templimäe lähedusse Jeruusalemmas ning paasasöömaaeg lõpeb sooviga: L’Šana Haba’ah B’Yerušalayim – Järgmisel aastal Jeruusalemmas, siis ristiusus selliseid piiranguid ei ole.
Keegi ei ole vähem kristlane, kui ta pole käinud palverännakul „Jeesuse jälgedes“ või hoopis elab kaugel asustatud maailma põhjaserval ja mitte pühal maal.
Ülestõusmisaja 7. pühapäev tuletab meelde taas ühte Jumala paradoksi: et olla oma rahva ligidal, peab ta minema ära. Nii nagu Ülestõusnu poolt Maarja Magdaleenale öeldud sõnu „Ära puuduta mind!“ (Jh 20:17) võib mõista keeluna mitte jääda kinni Jeesuse silmaga nähtava ligiolu külge. Sest Jeesus teab – see maailm püsib veel kaua ja tema tunnistajad peavad rändama selle risti ja põiki läbi. Tegema jüngriteks, ristima ja õpetama. Ta seob ennast lahti loodud maailma piiratusest ja tõotab: „Mina olen iga päev teie juures ajastu lõpuni.“ (Mt 28:19–20) Ükskõik kus. Vana Testamendi laulik on kunagi laulnud imelisest Jumalast, kelle juurest ei ole võimalik põgeneda. Ega ka mitte ära kaduda. (Ps 139:8–12)
Olen mõelnud – kui inimkond peaks kord end lahti rebima selle planeedi pinnalt ja asustama uusi maailmu ja kui sinna peaks kord rajatama kogudus ja seatama ametisse vaimulikud, siis on Kristus see, kes ühendab nüüd juba üle maailmaruumi laiali paiskunud inimesed üksteisega. See leib, mida murtakse siin ja kuskil mujal, see on Kristuse ihu; ja karikas on Kristuse veri. Siin ja kuskil mujal.
Joel Siim
