Püha Vaimu väljavalamine
/ Autor: Mart Salumäe / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 16. mai 2018 Nr 22/23 /
Isa on mulle rääkinud, et tema lapsepõlves lauldi Tartu Maarja kirikus veel lõunaeestikeelsest lauluraamatust. Tänaseks oleme nii kirjakeelestunud, et kohalikus murdes jutlustada pole hädavajalik. Aga ilus on see küll, kui kuskil maakirikus kuuleb kantslist ehtsat kodukandi keelt. Jumal tuleb justkui lähemale.
Piiblist leiame kaks väga otseselt keelega seotud lugu. Paabeli torn jäi lõpuni ehitamata. Jumal segas ära inimeste keele ning ehitajad ei saanud üksteisest aru (1Ms 11:1–9). Nelipüha päeval sündis hoopis vastupidine – kõikjalt Jeruusalemma kokkutulnud kuulsid üllatunult, et Jeesuse jüngrid kuulutavad Jumala suurtest asjadest iga kuulaja kodupaiga murdes (Ap 2:1–13). Püha Vaim andis väe kõnelda nii, et saadi aru. Eks see on siiani suur Jumala ime, kui kuulutaja ja kuulaja leiavad ühise keele.
Me vajame jätkuvalt Püha Vaimu puudutust, et mõista.
Seda, et nii nagu nelipüha päevil on tänagi küllaga vastuvõtlikke ning ka elus haiget saanud hingi otsimas usust tuge. Kas oskame neid kõnetada nii, et nad leiavad julgustava osaduse kirikuga ja lepituse Jumalaga ega pea paluma abi kõiksugu soolapuhujatelt?
Ja ka seda, et Jumala halastus on mõõtmatult suurem kui meie nõder usk. Naeruväärne on, kui keegi arvab, et kirikul on kohustus sätestada, kelleni Jumala arm ulatuda ei tohi. Nii muutub rõõmusõnum lunastusest kohtumõistmiseks ja jumalakartusest saab vagaduse maski taha peidetud sallimatus.
Mart Salumäe
