Religiooniõpetus Taani põhikoolides: sekulariseerumise ja religiooni kuldne kesktee?

Religioon on kujundanud mitmete Euroopa riikide kultuurilist identiteeti ning pakkunud raamistikku moraali ja väärtuste küsimustes. Taanis väljendub see riigikiriku olemasolus, kuna Taani Evangeelne Luterlik Kirik on põhiseaduses tunnustatud riigikirikuna.

Sellest institutsionaalsest seotusest lähtuvalt on kristlusel jätkuvalt eriline ja normatiivne positsioon ka haridussüsteemis, hoolimata ühiskonna üldisest mitmekesisustumisest. Seda peegeldab ka õppeaine kristendomskundskab.

Ajalugu

Religiooniõpetuse juured Taanis on sügavalt põimunud luterliku traditsiooniga. 1849. aasta põhiseadus sätestas, et igaüks võib valida oma usu, kuid samal ajal kuulutas evangeelse luterliku kiriku rahvakirikuks (folkekirke), mida toetatakse riiklikult. Nii tekkis olukord, kus seaduslik pluralism põimus eelistatud institutsiooniga ning evangeelne luterlik kirik oli nii seadustega toetatud ning kultuuriliselt kesksel kohal.

19. sajandi lõpus hakkas kooli ja kiriku suhe järk-järgult muutuma. Ajaloolis-kriitilise piiblitõlgenduse esiletõus ja pedagoogilised reformid muutsid religiooniõpetuse senisest akadeemilisemaks ja kirjeldavamaks.

1975. aastal välja antud rahvakooli seadus tähistab otsustavat murdepunkti religiooniõpetuse ajaloos Taanis. Usuõpetuselt mindi üle usundiõpetuse mudelile. Eesmärk ei olnud enam edasi anda luterlikku maailmavaadet, vaid teadmisi kristlusest.

1995. aasta reform tõi õpekavasse ,,mittekristlikud religioonid ja muud maailmavaated”, tunnistades Taani religioosset mitmekesisust. 2004. aastal laiendati veelgi teiste religioonide käsitlemiseks mõeldud mahtu. Sellest hoolimata jäi kristlus endiselt õppekava keskmesse, moodustades vähemalt kolmandiku õppemahust. 21. sajandiks oli religiooniõpetus Taanis saanud kaks nägu. Seadusandlikult ja pedagoogiliselt on tegu mittekonfessionaalse ainega, kuid jääb ajalooliselt ja põhimõtetega seotuks kristliku pärandiga.

Tänapäev

Aine nimetus: Kristendomskundskab – kristluse uuringud

Aines osalemine: kohustuslik aine, siiski võimalus taotleda vabastust.

Õpetajate kvalifikatsioon:  vajalik kõrgharidus ja õpetaja kvalifikatsioon, usukogukonna luba pole vaja

Haridussüsteem Taanis. Eurydice (2023) andmetel. Mustas kirjas kohustuslik kooliiga

Tänapäeval on kristendomskundskab kohustuslik aine kõigile põhikooli õpilastele (välja arvatud 7. klassis, kus enamik osaleb kiriku juures leerikoolis). Üheksandas klassis toimub religiooniõpetuses lõpueksam. Lastevanemad võivad põhikoolis taotleda vabastust, kuid täpseid andmeid vabastuste ulatuse kohta napib.

Religiooniõpetust õpitakse ka gümnaasiumis, kus on üks kohustuslik ja mitmeid valikkursuseid. Siin on rõhuasetus  religiooni uurimise tööriistade omandamisel, olgu selleks teksti analüüs, aga religioonisotsioloogia ja võrdleva usuteaduse lihtsamate tööriistade kasutamine.

Seaduse järgi on kristlus määratud „peamiseks teadmiste valdkonnaks“. See tähendab, et kuigi õpetatakse ka teisi religioone, on kristlusel õppekavas keskne koht.  Esimestes klassides õpitakse erinevaid piiblilugusid, loetakse Uut ja Vana Testamenti ja õpitakse moraali tunnetust piiblilugudest.

Fookus muutub tavaliselt 6. klassis, mil lisandub õpe erinevatest maailmareligioonidest. Õpilased õpivad analüüsima ja omavahel võrdlema eri religioone. Õpetaja võib tutvustada mittekristlikke religioone varem vastavalt kohaliku kogukonna vajadusele ja õpetaja pädevusele. 9. klassi lõpuks peaks õpilane suutma kriitiliselt ja reflektiivselt vaadelda erinevaid maailma religioone nii õpetuste koha pealt kui ka laiemalt.

Õpetajaid on koolitatud andma edasi teadmisi, mitte usku. Didaktilised lähenemised on erinevad ja hõlmavad nii ajaloolis-kriitilisi meetodeid, võrdlevaid, antropoloogilisi ja narratiivseid lähenemisviise. Kuigi õppeaine on ametlikult usundiõpetus, on pedagoogilistes võtetes näha luterlikke elemente – eelkõige kristluse ja Piibli käsitlemises kultuurilise ja ajaloolise alusraamina ning rõhuasetuses armu-, usu- ja vastutuse küsimustele.

Tulenevad probleemid

Immigratsioon ja globaliseerumine on lisanud uusi katsumusi. Moslemite immigratsiooniga alates 1980ndatest on islamist saanud suurim vähemus. Erinevad andmed on välja toonud, et umbes 4–5,5% populatsioonist on moslemid (Buchardt 2014, Böwadt 2020). Hoolimata täpsest arvust on islami küsimus avalikes debattides oluline.

Küsimused, nagu kas õpilased võivad rätikut peas kanda, kuidas käituda ramadaani paastu ajal või kas kool peaks jätkama kristliku jõuluteenistusega, on tähtsad, millega Taani seisab silmitsi sekulaarse riigina, kus (kristlik) religioon on riigi tugisambaks.

Need küsimused puudutavad eriti Taani vabakoole (friskoler), mis on riigi poolt rahastatud, kuid sõltumatult tegutsevad erakoolid. Võrreldes Eestiga, kus ⁓5% õpilastest käib erakoolis, on Taanis 17%–20% õpilasi erakoolis (Primary education statistics 2025). Need koolid loodi algselt kogukondade poolt sooviga pakkuda haridust, mis vastaks nende väärtustele.

Tegutsedes Taani vabakooli traditsiooni kohaselt on neid koole kritiseeritud ühiskonnas lõhe tekitamises ja segregatsiooni soodustamises. Vabakoolidest on saanud poliitiliste debattide keskpunkt, kus islamit koheldakse peamise religioosse erinevuse märgina. Koolid on muutunud kohaks, kus inimesi lahterdatakse kastidesse, oled kas „moslem“ või „taanlane/kristlane“, mõlemat ei saa olla. (Aslan 2009)

Hiljutised poliitilised arengud peegeldavad seda pinget. 2019. aastal soovitas riiklik komitee tugevdada võrdlevat religiooni ja religioonisotsioloogiat kristendomskundskab‘i ainekava raames. Need sammud viitavad religiooni laiemale mõistmisele hariduses, mis ühtib rohkem globaliseerumise ja pluralismiga. Kuid nad ei vähendanud kristluse esmast tähtsust õppekavas. Vastupidi, poliitilised liidrid rõhuvad, et Taani kristluse säilitamine on rahva identiteedi küsimus.

Kokkuvõte

Õppekava muudatused näitavad maailma religioonide, elufilosoofia ja sotsioloogia osakaalu suurenemist religiooniõpetuses. Need muudatused toovad välja Taani ühiskonna mitmekesisuse ja vajaduse õpilasi valmistada ette globaliseeruvaks maailmaks. Kuid see ei ole taandatav lihtsalt sekulariseerumisele või katehheetika vahetamisele usundiõpetuse vastu.

Kristlus on jätkuvalt eelistatud kohal, seaduslikult „peamine teadmiste valdkond“ ja poliitiliselt kaitstud kui Taani kultuuripärand. Just viimase tähtsus on suurenenud avalikkuses, eriti kui räägitakse immigratsioonist ja islamist.

Kristlust ei esitata enam mitte ülima tõena, vaid kultuurilise identiteedi alusena. Samuti pluralism täiendab õpilast, tuues esile erinevaid maailma religioone ja filosoofiaid, valmistades neid ette mitmekesiseks maailmaks. Religiooniõpetus haridussüsteemis peegeldab sügavamat Taani ühiskonda, kus argipäeva sekulaarsus kohtub juurdunud kristlusega. Taani religiooniõpetuse lugu illustreerib püüdlust asetada religiooniõpetus tänapäevaste väljakutsete ja vajaduste valgusesse, tasakaalustades traditsioone, kultuurilist identiteeti ja globaliseeruva maailma ootusi.

Raigo Pellmas

Kasutatud kirjandus

Aslan, Ednan. 2009. Islamic Education in Europe. Böhlau Verlag Wien.

Buchardt, Mette. 2014. „Religious Education at schools in Denmark”. Religious Education at Schools in Europe: Part 3: Northern Europe. Toimetanud M. Rothgangel, G. Skeie ja M. Jäggle. V&R Unipress, lk 45–74.

Böwadt, Pia Rose. 2020. „Religious Education in Denmark: Towards a More Multifaceted Subject?“. Religions 11(11):561. doi:10.3390/rel11110561.

Eurostat. 2025. Primary education statistics. https://ec.europa.eu/eurostat/statistics-explained/index.php?title=Primary_education_statistics.

Joonised koostanud Olga Schihalejev järgmiste andmete põhjal:

European Commission: European Education and Culture Executive Agency (2023). The structure of the European education systems 2023/2024 – Schematic diagrams, Publications Office of the European Union, https://data.europa.eu/doi/10.2797/212303.

Reintoft Christensen, Henrik and Vejrup Nielsen, Marie. 2021. „Velkommen til Religion i Danmark 2020”. Religion i Danmark 10 (1), lk 1–5. Artikkel on valminud Tartu Ülikooli usuteaduskonna kursuse „Religioon ja haridus” raames.

Seotud artiklid: https://eestikirik.ee/religiooniharidus-tasakaalu-otsing-usuvabaduse-ja-mitmekesisuse-vahel, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-poolas, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-itaalias, https://eestikirik.ee/religiooniopetus-pohja-iirimaal, https://eestikirik.ee/religiooni-opetamisest-bosnias-ja-hertsegoviinas