Sõelale jääb usaldus ja ligimesearmastus
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Üks küsimus, Uudised / Number: 8. jaanuar 2025 Nr 1 digileht /
Aastalõpusõnavõtud omandavad tavalisest olulisema kaalu. On inimlik uurida, millise kokkuvõtte teevad lõppevast aastast meie arvamusliidrid ning mida tähtsustavad algava aasta künnisel.
Eesti Kirik palus vaimulikel jagada oma aastavahetuse sõnumit ja küsis, mis jääb 2025. aasta sõelale.
Marek Roots, Viljandi Pauluse koguduse õpetaja:
Olen enam-vähem saanud selgeks kristliku usu suure väärtuse ja oskan seda ka sõnadega kuidagi väljendada. Aeg-ajalt aga painab mind mõte sellest, kui sügaval on minu usu juur.
Kui tulevad kannatused Kristuse pärast, tagakiusamine või isegi surmaähvardus – mis jääb siis alles? Eile tabas mind selgus, et alles kannatuste keskel saabki selgeks, mida ma tõeliselt usun ja kellele või millele kuulub minu armastus.
Seetõttu ei tohiks ma karta seda, mida Piiblis nimetatakse ristiks. Kas võtan Jeesus-lapselt vastu üksnes rõõmu või olen valmis koos temaga ka risti kandma? See on minu küsimus, kui vaatan nendest jõuludest välja uue aasta poole. Ma usun, Issand, aita mind mu uskmatuseski!
Jane Vain, Järva-Madise koguduse õpetaja:
Aastalõpujutluses mõtisklesin teise võimaluse andmise, teistmood lähenemise ja tähelepanelikkuse üle (Lk 13:6–9). Ja need mõtted tulevad ka uude aastasse kaasa.
Issand annab teise võimaluse, ka kolmandagi, ja vahel läheneb inimesele ootamatul, harjumatul, teistsugusel viisil kui võiks arvata. Ka on ta tähelepanelik – sekkub inimese ellu siis, kui see on vajalik ja kui teda palutakse.
