Sündmusterikas kevad

Tõttöelda ei mäleta ma enam hästi aega, mil keelekasutusse tuli rahvapärane ütlemine „hapukurgihooaeg“. Tähistas see aga perioodi, mil uudistest põud ning lehesisuks teemade hankimine oli tegijale väljakutset esitav. Ei mäleta, sest Eesti Kiriku temaatikat arvestades pole meie ajakirjanikel tõesti raske leida, millest kirjutada. Pigem on väljakutseks küsimus, kuidas kirjutada ja eelkõige see, mida valida kajastamiseks ning milliseid teateid uudisvoost välja jätta. 

Möödunud nädalal toimus Haapsalus EELK koguduste infopäev. Oli see mõeldud kogudustes meediatööd tegijate motiveerimiseks, toetava küünarnukitunde tekitamiseks. Sellena see minu hinnangul kõigiti ka õnnestus. Oli rõõm, et korraldajate palvel sain Eesti Kiriku esindajana rääkida kirjutavast meediast. Toonitades ristmeedia olulisust nimetasin, et tänapäeval, mil telefoniga saab teha fotosid ja filme ning neid näpuliigutusega massidega jagada, oleme kõik meediatarbijatest meediasse sisuloojateks muutunud. 

Piirid professionaalse ja amatöörmeedia vahel on hägustunud. Mõnikord on see hea, sest tõhustab teabe liikumise operatiivsust, aga vahel ka halb, sest info ei ole alati usaldusväärne. Just viimane asjaolu joonib alla vajaduse panustada meediateadlikkuse arendamisse. Et me ei võtaks tõe pähe kõike, mis ei-tea-mis-kanalis silma jääb või kõrva hakkab. Et me tarbiksime meediat allikakriitiliselt. Meediamaastikul on uus trend – enam ei püüelda kiiremale-kaugemale-kõrgemale, vaid astutakse samme usaldusväärsuse tagamiseks. Selles kontekstis mõjus Eesti Kiriku mainele ülesehitavalt peapiiskop Viilma sinodikoosolekutel väljendatud soovitus lugeda Eesti Kirikut kui usaldusväärset. Usaldus on kapital, mis on investeering. See on väärtus, mida tuleb hoida ja mille kasvamisse tuleb panustada. 

Eilne Postimees võttis tulipunkti teema, mis enamikul ajalehtedel muremõtteid tekitab – valitsuse plaani tõsta ajakirjanduse käibemaksu. Tsiteeritakse Eesti Meediaettevõtete Liidu – organisatsioon, kuhu ka Eesti Kirik kuulub – tegevdirektorit, kes toonitab, et oleme väga väike keeleruum ja eestikeelset ajakirjandust saab üleval pidada vaid miljon inimest. Kui juba suured meediaväljaanded tunnevad muret, mis saab võimaliku käibemaksu tõusu korral, siis seda enam peab mures olema kirikulehe mõõtu pisike aateleht. On muidugi uhke kanda e-riigi nime, aga kui ametkondlikes asjaajamistes saabki paberist loobuda, siis ajalehtede puhul täies mahus veebi kolimine oleks tagasilöök rahva informeerimise suunal. Ei saa nõuda, et kõik kodanikud muudaks oma meediatarbimise harjumusi. Vägagi objektiivsetel põhjustel võib veebi eelistamine olla ka võimatu. Kui ajakirjanduse käibemaks tõuseb, muutub aatele truuks jäämine aga senisest veel keerulisemaks.

Liina Raudvassar

peatoimetaja