Surmast ellu
/ Autor: Kaido Soom / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 2. november 2016 Nr 43 /
Sügis on omamoodi surmakuu. Puud jäävad raagu, väljas on pimedus ja pori. Tähistame teisel novembril hingedepäeva ja mõtleme lahkunud omastele. Neile mõeldes tajume ka ise paremini, et elul on oma piirid. Mitte keegi pole siin maailmas igavene, igaüks peab kord surema.
Surm on teema, mis ei jäta kedagi külmaks. Suurem osa inimestest kardab surma, väike osa jälle himustab siit maailmast lahkumist ja on valmis endalt elu võtma. Kristlane võib vaadata surmale vastu usu ja lootusega, sest surm on tema jaoks lahkumine sellest maailmast ja astumine jumalariiki. Surma pole vaja karta, sest surma järel ootab meid ees midagi paremat teisel pool.
Vahel valmistab inimesele igavikule mõtlemine hirmu, sest keegi ei tea, kas ta pääseb sinna või mitte. Jeesus julgustab Markuse evangeeliumis enda omasid: «Kes usub ja on ristitud, see päästetakse, aga kes ei usu, mõistetakse hukka» (Mk 16:16). Taevariiki pääsemiseks läheb vaja usku ja ristimist. Jeesus tuli siia maailma, et kanda inimeste patud. Temasse uskudes pääseme surmast ellu. Usk Jeesusesse tähendab siin lootuse panemist tema peale ja tema järgimist eluteel.
Kristuse imeteod kinnitavad, et tal on meelevald elu ja surma üle. Jeesuse elu näitab, et ta armastab inimest ega taha, et keegi peaks sattuma hukatusse. Ta tuli, et meil oleks elu ja kõike ülirohkesti. Tema läbi pääseme surmast ellu.
Kaido Soom
