Süüvides kaduvuse põhjatusse
/ Autor: Kätlin Liimets / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 17. veebruar 2016 Nr 7_8 /
Usundiõpetust õpetades tegin noortele ülesandeks lugeda Koguja raamatut. Rühmatöös arutleti, mis mõtlema pani. Öeldi erinevat, aga lõpuks jäi kõlama nõuanne noorele: «Rõõmusta, noor mees, noores eas ja su süda tundku rõõmu su nooruspäevil! Käi oma südame teedel ja oma silmavaate järgi, aga tea, et Jumal viib sind kohtusse selle kõige pärast! Saada siis tusk ära oma südamest ja hoia paha eemal oma ihust, sest lapsepõlv ja noorus on kaduvad!» (Kg 11:9–10) Üllatusin, et just see kirjakoht esile kerkis. Teisalt, mis võiks olla loomulikum, kui südametunnistus saab pühakirjast puudutatud, märgates, et on vastutav. Rõõm on küll loomulik osa elust, ent ka selle üle valitseb kaduvus.
Just selle kaduvuse ja oma loomuse rikutuse põhjatusse kutsub meid süüvima nädala eest läänekirikus alanud paastu- ja patukahetsusaeg. Ehkki patukahetsus on ristiinimese igapäevane või siis vähemasti iganädalane vaimse elu lahutamatu osa, pakub kirikuaasta keskendumiseks ajalise raami, andes võimaluse Jumala endaga tema teel ristini ja ülestõusmishommikuni üsna erilisel viisil kaasa kõndida. Ehk märkame sellel, et ka voorusel ei puudu eeldus patuks – / ta tihti kõrgiks teeb ja sallimatuks. / Ning patulgi on omad pärlid sees – / ta teeb meid alandlikuks Looja ees, nagu seda on kirjeldanud Heiti Talvik.
Küllap peame sagedamini, kui see meile meeldib, tunnistama, et hirm ja häbi, mis viitavad pattulangemise loos Jumalast lahutatuse algusele, on jätkuvad külalised meie elus ja alginimese seljapööramine Loojale annab märku meie igapäevaelu probleemidest. 40 päeva järelemõtlemist ja jõukohast enesepiirangut polegi ehk teab mis pikk aeg, kui arvestada, et aastas on 365 päeva ja meis elamas teadmine, et Jumal on maailma nõnda armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid temal oleks igavene elu (Jh 3:16).
Kätlin Liimets
