Taevauksed tehakse lahti

Ja kui Jeesus seda oli rääkinud, läks ta edasi Jeruusalemma poole. Ja see sündis, kui ta jõudis Betfage ja Betaania lähedale mäe juurde, mida hüütakse Õlimäeks, et ta läkitas kaks jüngritest, öeldes: «Minge vastaskülla, kuhu jõudes te leiate kinni­seotud sälu, kelle seljas ei ole istunud kunagi ükski inimene. Päästke see lahti ja tooge siia! Ja kui keegi peaks teilt küsima: «Miks te ta lahti päästate?», siis öelge: «Issand vajab teda.»» Läkitatud aga läksid ja leidsid kõik, just nagu Jeesus neile oli öelnud. Aga kui nad sälu lahti päästsid, ütlesid selle omanikud neile: «Miks te sälu lahti päästate?» Nemad ütlesid: «Issand vajab teda.» Ja nad tõid selle Jee­suse juurde, heitsid oma rõivad sälu peale ning panid Jeesuse tema selga istuma. Aga kui ta hakkas liikuma, laotasid nad oma rõivad tee peale. Aga kui Jeesus juba sinna lähedale sai, kus minnakse Õlimäelt alla, hakkas kogu jüngrite hulk rõõmustades valju häälega Jumalat kiitma kõigi vägevate tegude pärast, mida nad olid näinud: «Õnnistatud olgu, kes tuleb, kuningas Issanda nimel! Rahu taevas ja kirkus kõrgustes!» Ja mõned variserid rahva hulgast ütlesid Jeesusele: «Õpetaja, hoiata oma jüngreid!» Ta vastas: «Ma ütlen teile, kui need vaikiksid, peaksid kivid hakkama kisendama!»
(Lk 19:28–40)

Taas on käes I advendi kord alata – uks imede-, pühade- ja võimalustemaale avaneb laiemalt kui kunagi varem aastas nii ilma- kui kirikuelus. Omamoodi kirev animatsioon käivitub PÖFFi petliku järellainetusena ja haarab kõiki endasse kirjasõnas: ühel maal tõstavad väravad pead ja uksed kerkivad kõrgustesse Aukuninga vastuvõtuks; teadja Jesaja visioneerib oma rahvast; arst Luukas pajatab eeslisälust kivide kisendamiseni Kuninga tulemise teel ja Ilmutusesaaja kinnitab Külalise tulekust. Tõesti – kui taevauksed lahti tehakse, paneb Jumala võimas vägi kogu elutu ja elusa liikuma ning saadab korda hämmastavaid tegusid! Siiski ei ole advendiaja imelisus mõeldud muinasjutuks, vaid tõeliseks kummarduseks Elu andja ees.
Ent kummalisi asju näeme neis lugudes, kui Issand ise vastu inimese argimõtlemist oma rahvast kehutab välja minema vanglast, kus toiduportsjonid turvaliselt paigas, või kutsub astuma valguse kätte pimedusest siis, kui silmad on juba harjunud hämaras! Imelikud soovid on Issandal, kui alles pika teekonna viimses lõpus nõuab ta eeslisälgu Jeruusalemma sõiduks! Kuid just selline stagneerunu ja roiskuva seljatamine, võimatust või ahistavast olukorrast jõuliselt üllatav väljaliikumine lubab asuda olekusse, kus mõte on tähenduslik ja loov ning mida nimetame vabanemiseks ja vabaduseks. Ent milleks seda vaja või mida oskame sellega teha? Kas karjatame kohe kõikidel küngastel ja julgeme isegi tee ääres karja hoida, nagu Jesaja tõotab? Jeesus ütles omadele eesli toomise juurde lihtsalt: «Kui keegi peaks küsima, milleks …, siis öelge, et Issand vajab teda.»
Jah, Issand vajab mõnikord kummalist ja imelikku, aga mitte asjata. Issand vajab tegusid ja elupilte, mis panevad arutlema ja mõtlema. Issand vajab inimeste taipavat tunnistust ja selle summutamise järel kasvõi kivide kisendamist. Mitmed on end kindlustades öelnud: «Elagu kuningas!» siis, kui kuningas on surnud. Teised kuulutavad Kuningast õigel ajal, kartmata suu vägivaldset sulgemist. Jah, Issand ei vaja muud kui inimese taipamist Jumala suhtes, ühe Tulija ja Elavakstegija loomulikku vastuvõtmist. Jõuluimet oodates avanevad inimlike võimaluste uksed kõrgema kaarega ja tundub, et isegi elutu paindub kaasa aitama Issanda vastuvõtmiseks. Juba kaugelt elustub kõik tema teel! Inimestena tunnetame ja haistame isegi, kuidas kirjasõnadest saavad elavad read, sõnad söena põletavad huuli ja kuidas elumahlad liiguvad immateriaalsest materiaalsesse, lüües kogu oleva vabanemise lootuses särama.
Kuninga tulemise ootus sütitab nõnda liikumapanevad jõud me kõikide jaoks. «Milleks te need lahti päästate?» võib küsida mõni kõrvalseisja. «Issandal on seda vaja,» vastame meie. «Issandal on meid vaja,» kinnitame meie. Ja üle kõige on meil endil teda vaja: nii ilma- kui kirikurahval, õigetel ja patustel, valituks ja mittevalituks osutunuil, töörügajail ja lullilööjail, pilgud maas või taevas hoidjail.
Selle Jumala käivitatud, loodetava ja usutava elu sees seisab Kuningas ühel ajal meie ukse taga ja koputab. Kui meil on nüüd taipamist ja kui meil on oma eluks tõesti Issandat vaja, teeme ukse lahti ja palume Tulija lahkesti sisse. Küllap leidub rääkimist ja nii võime lõpuks koos sööma istuda. Hea on nõnda olla ja siis jälle sõpradena lahku minna, teades, et oleme teineteise jaoks kindlalt olemas.
Aga Kuningas Issanda teed käivad ka omamoodi: Luuka loos jõuab ta päeva edenedes Õlimäelt alla linna: üürikese rõõmuhetke järel nutma, väsimust puhkama, lootma ja lõpuks ristini piiritut armastust välja näitama. Selleks, et meie keskel tõepoolest Elu oleks.

 

 

 

 
 
Hedi Vilumaa,
Kõpu koguduse õpetaja