Taotlegem Jumalalt tõelist tarkust

Jeesus ütles: «Ma tänan sind, Isa, taeva ja maa Issand, et sa selle oled peitnud tarkade ja mõistlike eest ja oled selle ilmutanud väetitele! Jah, Isa, sest nõnda on see sündinud sinu head meelt mööda. Kõik on mu Isa andnud mulle, ja keegi muu ei tunne Poega kui vaid Isa, ega ükski tunne Isa kui vaid Poeg ja see, kellele Poeg seda iganes tahab ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke enda peale minu ike ja õppige minult, sest mina olen tasane ja südamelt alandlik ja te leiate hingamise oma hingedele, sest minu ike on hea ja minu koorem on kerge!» Mt 11:25–30

Perikoobis on juttu meile tuttavast asjast: tarkusel ja tarkusel on suur vahe. Aastatuhandeid on püütud leida tarkade kivi ja elueliksiiri, mis pidavat võimekaks või surematuks tegema. Kord mindud koguni harimatu stepivalitseja juurde, kes tõotanud surematuse eest üheksa korda üheksasada kingitust anda.
Ega seal muud juhtunudki kui see, et üks maagiakaupleja jäi oma peast ilma. Tellija käskis kaubitsejal endal rohtu sisse võtta, seejärel aga nukeritel tolle pea maha lüüa: on ta tõesti surematu või petis? Õnnetult peast ilma jäänud alkeemik ellu ei ärganud, seega tema teooria vett ei pidanud.
Loo iva on selles, et kuigi Tšingis-khaan oli kirjaoskamatu, polnud ta loll. Jeesuse kodumaal nimetatakse tarkuseks seda, mida kuulutavad Makedoonia Aleksandri vallutajatest alates sinna kanti ilmunud kreeklased.
Mõelge ise. Keegi teie lähedastest on raskesti haige. Tark ravitseja, kes suitsutab pulbreid, ütleb teile, et ravimeid on maas, õhus, tules ja vees. Võtke nahkhiire kõrvad, kaks rotikoiba ja kärnkonn, kuivatage need ja põletage haige juures, nii et ta saaks selle suitsu sisse hingata. Pöörake voodit kolm korda päripäeva ja lugege kolm issameiet tagurpidi, jne. See jutt võib tunduda teoloogi suust totter, aga vaadake meie meediat.
Eetika kui tõesuse seisukohalt tänage Jumalat, kui haige veel elus on. Siiski soovitan rohkem Jumalat kui šarlatane uskuda. Selliste «teaduste» kohta võiks teha kokkuvõtte nn Kaspirovski sündroomi abil. Pärast teleseanssi sai ravimiskunsti suurmeister tänuliku vastuse: aitäh maestro, teie kunst on lihtsalt ületamatu, minu puujalg läks lehte.
Tarkusel ja tarkusel on vahe: Jeesus teadis seda sama hästi kui meie. Jeesus ei loo tulevärki ega massipsühhoosi, ei vahi teiste teki alla ega uuri, kes kellega käib, vaid esitab sulle kaks küsimust: Kus sa oled? Kus on su vend? Sellest lähtub kõik vajalik.
Siin pole tarvis pikki teooriaid ega tühja ajatapmist moodsate seisukohtade nimel. Ka teoloogias. Jeesus teadis, et morssi solgipanges ei serveerita. Sama reegel kehtib ka maalikunstis: punasele ei saa peale segada sinist, musta ja valget ühtaegu.
Tänases perikoobis on kolm märksõna: tänu, arukus, rahu. Hea laps ütleb alati aitäh – selle õpetussõna oleme saanud pühakirjast, koguni tänasest kirjakohast. Jeesus ei riku subordinatsiooni ja samas ei tee sellest mingit jäika kastikorda. Ta seab halastuse kõrgemale kombekusest ja etiketist ning julgeb paluda nende eest, kes on rängalt eksinud koguni Jumala tahte vastu. Ta on tänulik nii omade kui võõraste, nii patuste kui õigete eest. Arukus paistab läbi Tema tähendamissõnadest, mis puudutavad igapäevast tööd, suhteid, rõõme ja muresid.
Jeesuse puhul on arukuse sünonüümiks kannatlikkus. Iga probleem vajab kannatlikkust ja igakülgset läbivaatust. Meie probleemiks pole rahanappus, vaid kannatamatus ja rahutus. On vaja pikka meelt ja arukust, et teha iga asi omal ajal.
Rahu ei ole passiivsus ega paigalseis, see võib olla aktiivsem kui ükskõik milline rügamine. Meie suureks probleemiks on hingamispäev. Kirutud nõukogude ajal tehti küll laupäevakuid, aga väljaspool hooajatöid oli vähemalt üks päev nädalas vaba – pühapäev.
Mis siis nüüd lahti on? Euroopa ajast, kuhu läksime omatahtsi, alates sai pühapäevane töö õnnistuse (vabandust – vastavad ametlikud suunised). Ka meie nn rahvakirikul on selles oma osa. Räägime ristimisest ja ristiusust, aga kõik inimesed ei saa pühapäeval kirikussegi – tööpäev!
Kui tahame siin maailmas midagigi kuulutada, siis tuleb hoolega kuulata ja selleks aega leida. Kui tahame kedagi kuhugi kutsuda või suunata, peame kaaluma, mida tohime või mida üldse julgeme. Kui tõotame päästmist ja lunastust, siis on see ilus ja õilis jutt, aga vaadakem igaks juhuks üles – kas õhk on puhas või ripub pea kohal poomisnöör või tapakirves!
Rahu on ilus sõna, kui sa seda taotad ja vääristad. Kui su hingel on raske või lausa talumatu taak, siis ära põleta end kombekuse nimel, vaid mine Jumala ette. Pane maha mõttetus ja võta vastu see, millel on mõtet! Tõeni pead sa ise jõudma.

Andres Aaste,
Rõngu koguduse endine õpetaja