Teadus ja doktriin

Usuteaduse aluste õpetamisel tuleks lahti rääkida ka see, mis on teadus.
Teaduseks võib nimetada uurimistööd ehk põhjendatud vastuse leidmist niisuguse küsimuse suhtes, kus selgus puudub. Näiteks kuidas taastada maasoojuspumba töövõime. Teoreetilisest küljest tähendab see termodünaamikat, praktiliselt poolelt 800 meetri pikkuse torustiku kordategemist temperatuuril 20 kraadi Fahrenheiti järgi.

Konflikt sees või väljas
Paraku pole mul aimugi, kuidas õpetatakse füüsikutele keskkooli järel teoloogiat ja mismoodi peavad sügavalt usklikud inimesed klaarima eneses erinevused füüsikalise ning teoloogilise maailmapildi vahel. Kokku nood pildid ei lange, sest kui füüsik saab kasutada keelt, mis kehtib igal pool (näiteks afiinne geomeetria), siis usklikule ei saa olla ükstapuha, kas maailm on ettemääratud või ta on «tühi kõik». Meie gümnaasiumipõlves (1969–1972) ei räägitud nendest asjadest ei tunnis ega pärast tundegi ja näiteks Einsteini erirelatiivsust käsitleti täiesti ilma Einsteini religioossuseta.
Praegu on olukord sootuks teistsugune. Mart Viikmaa ja Urmas Tartese kirjutatud «Bioloogia gümnaasiumile. II osa 3. kursus» (Tartu, 2008) algab alapeatükiga, mis defineerib fundamentaal- ja rakendusteadused loodusuurija vaatekohalt. Urmas Tokko «Bioloogia koduõpetaja» (Tallinn, 2009) käsitleb teaduslikku uurimismeetodit lk 10–11. Enn Pärgmäe «Füüsika õpik kutseõppeasutustele» (Tartu, 2002) sisaldab alaosa «Maailmapildi mõiste ja ajalooline areng».
Küsimust ennast, s.o usuteaduse osakaalu põhikoolijärgses hariduses ning teaduste erinevusi maailma tõlgendamisel poleks ehk vajagi käsitleda siin pikemalt, kui ei ärataks tähelepanu nimeka füüsiku Vitali Ginzburgi (1916–2009) seisukohad. Ta oli kaua aega NSVL TA Füüsikainstituudi teooriaosakonna juhataja.
Aastal 1966 sai ta Lenini preemia, aastal 2003 omistati talle kahasse teistega Nobeli preemia füüsikas tööde eest ülijuhtivuse ning ülivoolavuse kirjeldamisel. Samal ajal oli Ginzburg viljakas publitsist, kelle vaadetest füüsikale annab ehk terviklikema ülevaate tema mitmes trükis ja tõlkes esmakordselt 1971 ilmunud artikkel «Millised füüsika ja astrofüüsika probleemid on praegu eriti tähtsad ja huvitavad?».
Juba vana mehena hakkas Vitali Ginzburg sõna võtma ka ateismi vallas, ent võib arvata, et ta tegeles vastavate küsimustega juba noorest peast, sest nõukogude füüsikateoreetikute hulgas oli mitmeid väga usklikke inimesi, kes sellega muidugi ei braveerinud. Vitali Ginzburgi asjaomased artiklid leiab vene keelt valdav lugeja Internetist küllalt kerge vaevaga. Kas ta peaks seda tegema?
Minu arvates küll, sest isegi kui on tegemist Venemaa haridus- ja teaduspoliitika sisemise küsimusega, on meil kasulik teada, missugused meeleolud meie naabrite juures valitsevad. Teiseks põhjuseks on uurida, millest ikkagi tuleneb juhtiva õpetlase kirglik antiklerikaalsus ning kuidas seda ideoloogiliselt klassifitseerida. Juba praegu võib öelda, et vastasseis loodusteaduse ja usuteaduse vahel tekkis Vitali Ginzburgil nii temas endas kui ka füüsikute keskel. Ja viimane ei ole enam puhtisiklik probleem.

Kes eksib?
Lühidalt arvas Vitali Ginzburg järgmist. Eristades õpetlase usklikkust (meilt sobib näiteks filoloog Paul Ariste, kes oli usutunnistuse poolest kreekakatoliiklane) ja saades aru kommetest Jumala teenimisel, ei erista ta religiooni ja teoloogiat ning annab selgesti mõista, kuidas esimene on klerikaalsuse algusest peale dogmaatiline. Teadus seevastu on tema meelest adogmaatiline, kusjuures, kordan üle, teoloogiat ta teadusena käsitleda ei oska. Teadus on talle näiteks eksperimentaalne füüsika, kus saab katsega teha kindlaks midagi, mida teooria kas näeb ette või seletab ära pärastpoole.
Tundmata Ginzburgi isiklikult, on väga raske öelda, kuivõrd ta oli ateist või antiklerikaal. Tema artiklitest võib järeldada, et usuõpetust kui kohustuslikku ainet ta koolides ei pooldanud.
Siinkirjutajal tekib otsekohe küsimus, kust saavad sellise suhtumise korral tulevased teoloogid oma alushariduse, sest Tartu ülikooli usuteaduskond pole mõeldud lasteaiaks, seal on väga keeruline õpetada seda, mis peab olema omandatud varem.
Vitali Ginzburgi arvamustest sugeneb mulje, nagu tehtaks Venemaal füüsikale liiga ja nimelt religiooni arvelt. Kuni pole olukorraga tuttav, ei räägi kaasa. Samalaadne probleem tekib aga meilgi: kelle aine on tähtsam? Ma ei usu, et Eestis on vastused valmis.
Peeter Olesk