Teekond taevalinna ei ole jalutuskäik

Seepärast ka meie, kelle ümber on nii suur pilv tunnistajaid, pangem maha kõik koormav ja patt, mis hõlpsasti takerdab meid, ja jookskem püsivusega meile määratud võidujooksu!
Hb 12:1
Kiri heebrealastele on Uue Testamendi üks poeetilisemaid tekste ning ta on kirjutatud valitud sõnadega, mis algkeeles kõlavad kaunilt. Ka kõige tõsisemaid asju saab väljendada elegantselt. Ainult – vahel võib öeldu ilu ja võlu lummata sedavõrd, et kirjeldatud kannatustegi koledus kahaneb. See on muidugi kogu kunsti eesmärk – kujutada karmi tegelikkust stiliseeritult, seega mõtestatult. Aga see tähendab, et öeldu õigeks mõistmiseks me peame vaatama kasutatud pilte ja sümboleid samas suunas ja suhtes kui autor.
Tegelikult on Uues Testamendis mujalgi kasutatud spordimaailmast võetud võrdluspilte. Üks paastuaja alguse epistlitekstidest räägib profispordiga tegelemise tõsidusest selget keelt: „Eks teie tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuigi auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle kätte saate! Ent iga võistleja taltsutab end kõigis asjus, nemad ju selleks, et saada närtsivat pärga, meie aga, et saada närtsimatut. Mina igatahes jooksen nüüd nõnda, ei mitte nagu suunata, nõnda ma poksin, ei mitte nagu see, kes peksab tuult, vaid ma panen pihta oma ihule ja teen ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks mannetuks.“
Spordis on oma reeglid, mida tuleb järgida, et mitte saada diskvalifitseeritud: „Kui keegi võistleb, ei saa ta ometi võidupärga, kui ta ei võistle korrakohaselt.“ Kreeka sõna stephanos tähistab nii krooni kui pärga ning selles seoses ei ole ilmselt tegemist läikiva kuldkrooniga nagu Ilmutusraamatus, vaid loorberipärjaga. Igatahes oma elu lõpul võtab apostel Paulus kokku: „Olen võidelnud tublit võitlust, lõpetanud jooksu, säilitanud usu. Nüüdap seisab mul tallel õiguse pärg, mille Issand, õiglane kohtunik, tollel päeval annab mulle.“
Mis on nendes piltides tertium comparationis, see punkt, mille pärast apostlid neid kasutavad? Ehk see, et võidujooksjatena tuleb neil panna maha kõik koormav ja hõlpsasti takerdav patt. Pildis on võib-olla mõeldud pikka rüüd, mis jooksmisel takerdub jalgu. Patt ei ole siin moralistlikult üks või teine sündmatu tegu, vaid kõik, mis takistab eesmärgile jõudmist. Teekond taevalinna ei ole puhkepäeva jalutuskäik, kuhu võib kaenlas kaasa võtta vahtkummist madratsi, et vahepeal jalgu puhata, vaid meile määratud maratonijooks. Pikamaajooks eeldab askeesi (kreeka askesis), loobumist, „enda taltsutamist kõigis asjus“, suurt pingutust eesmärgi nimel.
Võiksime siis öelda nii, et kirja kirjutaja on kui sõber, kes seisab tee serval ja julgustab jätkama, et me ei väsiks oma hinge nõrkedes. Teatavasti pärast jooksu alustamist tuleb teatud aja pärast tunne, et enam ei suuda, et ma olen täiesti väsinud ja läbi, tahaks jätta pooleli ja hinge tõmmata. See on nn surnud punkt, mis tuleb tahtejõuga ületada.
Jõudu annab see, kui me ei vaata iseendale, vaid Jeesusele.
Vaid vaimus, vaimu silmadega saab vaadata Jeesusele, olgu Temale kui meie eest risti löödule või kui ülendatule. Nõnda tähendab üleskutse vaadata Temale või kujutleda Tema teed kui usu võitlust nähtavate asjade diktatuuri vastu. Sellega on ju lugu nõnda, nagu ütleb Paulus: „Seepärast me ei tüdi ära, vaid kuigi meie väline inimene kulub, ometi meie seesmine inimene uueneb päev-päevalt. Sest see praeguse hetke kerge ahistus soetab meile võrratult võrratu igavese kirkuse, meile, kes me ei pea silmas nähtavat, vaid nähtamatut, sest nähtav on üürikene, nähtamatu aga igavene.“
Mida me aga näeme, kui me vaatame vaimus Jeesusele? Me näeme inimest, kes läheb vastu kannatustele, kes lüüakse risti, kes jätab maha need, kes Tema peale on pannud kogu oma lootuse. Jah, see kõik oli tõesti nii, ainult see ei olnud veel kogu tõde. Kõigile nähtavate sündmuste taha näeb meie usk, mis on kõige loodetava olemus.
Vastupidavus usus on voorus, mida ei oodata üksikult, vaid koguduselt. Koguduse osadusse jäämine ei ole meie kirjas järeldus usust, vaid uskumise tegelikkusekssaamine. Võiksime öelda piltlikult: lootuse karavan läheb läbi kõrbe. Kes karavanist lahku lööb, jääb teeservale ja läheb kaduma. Kas see on õel ähvardamine? Ei, elukogemus.
Usk on kinnihoidmine sellest, mida mõistus on kord omaks võtnud, hoolimata muutuvatest meeleoludest. Meeleolud sõltuvad ilmast ja seedimisest ja paljudest muudest asjadest. Igapäevased palved, piiblilugemine ning kirikuskäimine on kristliku elu vältimatud osad. Meile tuleb pidevalt meenutada, mida me usume. Usuga on nii nagu armastusega. Mida tuleb teha selleks, et armastus kaoks? Mitte midagi! Jah, armastuse kaotamiseks ei ole vaja teha mitte midagi, sest armastus hääbub nagunii, kui tema alleshoidmiseks ei tehta kogu aeg tõsist tööd. Ka usk ei jää iseenesest püsima, vaid vajab pidevat osadust Jumalaga ja Tema rahvaga.

Jutlus pärineb kogumikust „Kusagilt kumab valgust“ (1995) ja on avaldatud lühendatult.

 

 

 

 

Toomas Paul,
emeriitõpetaja