Tori kirik kui rahva palve ja igavese mälu altar

Kui Pärnumaa taeva all heliseb Tori kiriku kell, siis heliseb ühtlasi väikese rahva suur süda. See üks hoone omaenda peegelpildis, mitte vastanduvana, vaid teineteist täiendavana – EELK Püha Jüri koguduse kirik ja Eesti sõjameeste mälestuskirik. Seisab uhkelt kõrguvana nagu kahepoolne altar: ühel küljel rahva palve Jumala poole, teisel küljel rahva mälu Jumala ees.

Iga rahva lugu on midagi enamat kui pelk aja lugu, see on osadus Jumala enesega suhtlemises, tema vaikne ilmutus läbi sündmuste ja läbi inimeste toodud ohvri. Kui Tori kirikus meenutatakse langenud sõjamehi, siis see ei ole ainult poliitiline või sõjalooline toiming, vaid palve kogu rahva eest, kes on kutsutud kandma oma lugu Jumala ette.

Seal saavad rahva võitlused ja kaotused osaks Kristuse ristist, milles kõik inimlik kannatus ja ohver omandavad lunastava mõtte. Vähemalt näevad Tori vaimulikud õpetaja Ants Kivilo ja loo autor asja nii ja nii me Jumalas oma inimesi ka teenime. Mitte üksnes kogudust, vaid ka kõiki, kes Eesti eest on relva kandnud, ülima ohvri toonud.

Tori kirikus toimuvad mälestushetked ei ole ainult riiklik protokoll, vaid see on rahva liturgia, milles meenutusest saab palve. Vabadussõja algus on kui paasamüsteeriumi algus – astumine orjapõlvest vabadusse. Meie oma rahvas, omal maal, Jumala palge ees.

Eesti Vabariigi sünnipäev on kui rahva ristimise päev, mil kuulutatakse: „Sa oled minu laps, keda ma armastan.” Võidupüha teenistus on aga nagu nelipüha leek, kui süüdatakse võidutuli, mis liigub üle maa, nagu vaimne tuli, mis süütab südamed.

See tuli ei põle ainult paraadidel, vaid ka kodudes ja küünalde ning laternate leegis, tuletades meelde, et võit on rohkem kui relvade hiilgus – see on valgus, mis ei kustu. Taasiseseisvumise mälestuspäev on kui ülestõusmine, kus kord hauda pandu tõuseb taas elule. Vene vägede lahkumine on nagu exodus‘e viimane samm, mil jõutakse tõotatud maale.

Mälu, mida Tori kirik hoiab, on enam kui inimlik meenutus. See on sakramentaalne mälu, milles ajalik kantakse ajatusse – mida inimesed jagavad omavahel Jumala armastuses. Kui kooliõpilased tulevad siia, et lugeda lugusid vabadussõjast ja Eesti vabadusest, siis nad ei kuule ainult fakte, vaid astuvad pühasse mälusse, mida hoiavad kiriku kõrged võlvid. Nad õpivad, et vabadus on kingitus, mille eest tuleb tunda tänulikkust ja mida tuleb austada ja hoida meil kõigil.

EELK Tori Püha Jüri kirik ja Eesti sõjameeste mälestuskirik on üks hoone, aga nende tähendus on kahekordne: koguduse palve ja rahva mälu. See ühtsus osutab sügavamale tõele – rahvas ei saa elada ilma usuta ning usku ei saa olla ilma ajalooga seotud mäluta.

Kui võidutuli süüdatakse ja rändab üle maa, siis on ka see sakramentaalne: nähtav märk nähtamatust Jumala tõest. See tuli kuulutab, et meie rahva võit ja vabadus on lõpuks Jumala käes ning ta jääb meie juurde mitte ainult ajalikus, vaid ka ajatus.

Nii seisab Tori kirik kui rahva süda, mis palvetab, mäletab, süütab leeki, mis ei kustu, ja seal kuuleme sosinat: „Teie vabadus on Jumala kingitus. Hoidke seda! Mälestage langenuid! Elage tänutundes.”

Hanno Saks

Tori ja Vändra koguduse diakon