Tule, Issand!

Ja tehke seda, teades aega: käes on tund unest virguda, sest nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime. Öö on lõpule jõudmas ja päev on lähedal. Pangem siis maha pimeduse teod, rõivastugem valguse relvadega! Elagem kombekalt nagu päeva ajal, mitte prassimises ega purjutamises, mitte kiimaluses ega kõlvatuses, mitte riius ega kadeduses, vaid rõivastuge Issanda Jeesuse Kristusega ja ärge tehke ihu eest hoolitsemisest himude rahuldamist!  Rm 13:11–14

Kirikuaasta algab advendiajaga. See on kujunenud ristirahva rõõmsaks jõulude ootamise ajaks. Advendikuusekesel süüdatakse küünal, nädala pärast teine, siis kolmas ja neljas – kuni suurel kuusel süttivad paljud tuled. Küpsetatakse maitsvaid piparkooke. Paljudes peredes panevad lapsed aknalauale sussi, kuhu päkapikud poetavad öösel põnevaid kinke. Jõuluvanale kirjutatakse ning antakse teada oma soovid. Kuigi aastaaeg on kõle, saab selle muuta meeldivaks ja mõnusaks.

Nii ei ole see alati olnud. Adventus’e muutumine lastekeskseks jõulupühade ootusajaks toimus XIX sajandil. Kui vaadata minevikku, näeme, et kirikuaasta advendiaeg oli pikem – kuus nädalat – ja see ei lõppenud jõulupühadega, vaid epi-

phania’ga, s.t Kristuse ilmumise ehk avalikukssaamisega, mida pühitseti kolmekuningapäeval. Kirikus valmistuti vaimus kuningate kuninga vastuvõtmiseks ning püüti ennast puhastada ja pühitseda, et kõlvata tema ette astuma.

Õigeusu kirikus on jõulude eel väike paastuaeg. Luteri kirikus on säilinud välise märgina, et altari ja kantsli katted on violetsed – nagu suure paastu ajal.

Kui apostel Paulus kõneles Ateena filosoofidele, olid nad suures osas tema jutuga nõus. Aga kui ta rääkis Kristuse kui kohtumõistja tulekust, kelle palge ees saab kõik avalikuks, pani see Ateena filosoofid irvitama (Ap 17:31j).

Kui me mõtleme tänase pühapäeva jutlusetekstile, näib, et see ei hakka kuidagi kokku rõõmsa pühadeootusega. Karm manitsus elukombeid muuta. Ja meid ei õhutata kujutlema endid aega enne Kristuse sündimist, nagu advendiaja tekstides tavaks, vaid valmis olema tema tulemiseks aus ja väes.

Me teame, et algkogudus elas pinevas Kristuse taastulemise ootuses. Armuaeg tundus kohe-kohe otsa saavat. Paulus andis nõu: „Aga seda ma ütlen, vennad: aeg on piiratud. Sellepärast siis need, kellel on naised, olgu nii, otsekui neil ei oleks, … ja kes ostavad, otsekui nad ei oleks omanikud, ja kes seda maailma kasutavad, otsekui nad ei kasutaks seda. Sest praeguse maailma pale on möödumas“ (1Kr 7:29–31).

Kas nad eksisid? Juba Peetrus kirjutas pilkajatest, kes ütlevad: kus on tema tulemise tõotus? Isad on läinud magama, kuid midagi pole juhtunud (2Pt 3:4).

Aga nii või teisiti – Issanda päev tuleb omal ajal ja otsekui varas öösi. Ja samas – „nüüd on meie pääste lähemal kui siis, kui me usklikuks saime“. Paulus ei karda Kristusega kohtumist, vaid ootab seda. Otse nõnda, et himustab siit lahkuda ja Kristusega olla, sest see on väga palju parem (Fl 1:21–26).

Mäletan, et kui olin teismeline, hämmastas mind, kuidas saab Paulus kirjutada suuri ja üllaid mõtteid ning samas eeldada, et koguduse liikmed püherdavad ilgetes pattudes. Kuidas see kokku hakkab? Hea küll, ka ristirahva hulgas esineb kiusu ja kadedust, aga need ropud liha teod? Karta on, et enamik korralikke inimesi käitub nagunii kombekalt ning taoline jutt jookseb neil üle selja. Aga mine tea. Paulus tunneb inimesi paremini … Ka Jeesus ütleb omadele: „Hoidke end, et te süda ei oleks koormatud liigsöömise ega purjutamise ega argielu muredega ja et see päev ei tuleks teie peale äkitselt otsekui linnupael“ (Lk 21:34j).

Mis teha, kui öö venib pikaks? Siis tuleb lasta ennast äratada. Jeesus õhutab valvama (Lk 21:36 jm), ja Paulus: „Ärgem magagem nagu teised, vaid olgem ärkvel ja kained, sest magajad magavad öösel ja joomarid on joobnud öösel. Aga meie, kes me oleme päeva lapsed, olgem kained, rõivastatud usu ja armastuse kaitserüüga ning päästelootuse kiivriga.“ (1Ts 5:6–8)

Jeesuse järelkäija paneb maha pimeduse teod (Ef 5:11) ja võtab kätte õiguse relvad (2Kr 6:7; Ef 6:11), elab sündsalt/kombekalt (1Pt 2:12), lõpetab jultunud/häbitu käitumise (2Kr 12:20).

Ihu eest hoolitsemine ei tohi saada himude rahuldamiseks. See on võimalik, kui oleme rõivastatud Kristusega (Gl 3:27; Ef 4:24). „Käige Vaimus, siis te ei täida lihalikke himusid … Lihaliku loomuse teod on  ilmsed, need on: hoorus, rüvedus, kõlvatus … kadetsemine, purjutamised, prassimised ja muu sarnane.“ (Gl 5:16,19,21)

„Ärge eksige: ei kõlvatud … ei abielurikkujad ega lõbupoisid ega meestepilastajad … ei joodikud … päri Jumala riiki! Ja sellised olid mõned teiegi seast. Kuid teie olete puhtaks pestud, te olete pühitsetud, te olete õigeks tehtud Issanda Jeesuse Kristuse nimes ja meie Jumala Vaimus.“ (1Kr 6:9–11)

Maarana taa! Aamen.

 

 

 

 

Toomas Paul,

emeriitõpetaja