Tule õppima usuteadust!

Seda kutset on kuulnud igaüks, kes on viimasel ajal keeranud raadio Pereraadio lainele. Teoloogilised õppeasutused ootavad vastuvõtukatsetele uusi inimesi. Ilmselt puudutab see igaüht, kes enesetäiendamise ja tulevase elukutse peale mõtleb. Valiku tegemine ei pruugigi kerge olla, sest õppeasutusi on mitmeid. Ise olen õppinud EELK Usuteaduse Instituudis, seepärast julgen seda õppeasutust soovitada.
Õppimine on küll teadmiste omandamine, kuid see on ka enese tulevaseks eluks ettevalmistamine. Töö, mida me õpingute järel tegema hakkame, peaks kindlasti tegijale meeldima ja teatud hingerahu pakkuma, et see, mida tehakse, on vajalik endale ja teistele. Töö peaks ka andma võimaluse igapäevaseks eluks ja toimetulekuks. Et langetada otsus usuteaduse õppimise kasuks, peaks see ala õppijale eelkõige meeldima.
Meeldimise all ei mõtle ma väliseid asju: vaimuliku kirjusid riideid ega rahva ees esinemise võimalusi. Ma mõtlen eelkõige teatud kutsumust ja sisemist igatsust tegelda usuliste küsimustega. See on jumalik kutse, mis tõmbab meid tööle Jumala riigis. Kutsumus võib olla vastuolus mõistuslike argumentidega, mis meid sellest eemale hoiavad. Vahel võib olla kutsumus nii tugev, et me ei suuda sellele vastu seista. Üldiselt on meeldimisega nii, et mida rohkem me usuelu saladusi tundma õpime, seda tähtsamaks need muutuvad ning seda rohkem hakkab see meid huvitama ja meile meeldima. Kutsumuse olemasolu on oluline, sest see annab jõu edasi minna ka siis, kui tulevad raskused ja kahtlused valitud eluteel. Üldiselt kahtlustest ja raskustest tuleb igal usuteaduse õppijal läbi minna.
Teine küsimus eriala valikul on, et kas seda, millega ma tegelen, ka kellelegi vaja läheb. Oma töö vajalikkus ja olulisus on kindlasti tulevase elu õnne ja rõõmu üks aluseid. Selles osas võib selguse saada juba Piiblist. Jeesus ise ütles: „Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele!“ (Lk 10:2) Jumala riigis ei ole tööpuudust. Töö hulk ei sõltu alati välistest asjaoludest, vaid töötegijast endast. Sõltub sellest, milline on tema vahekord Jumala ja kaasinimestega. Iga töötegija kirikus võib tunnistada, et kõige suurema rõõmu põhjuseks on see, et tuntakse end inimestele vajalikuna. Seal, kus kõik inimlikud võimalused teisi aidata on ammendunud, kus inimlik lootus lõpeb, on palju pakkuda Jumala sõnal.
Selles maailmas elades on oluline ka see, et töö eest saadav tasu annaks võimaluse enda ja oma pere igapäevaste vajaduste eest hoolitsemiseks. See on päris loomulik küsimus, kui palju töö eest palka makstakse. Jeesus ise pidas seda oluliseks, kui ta jüngreid välja tööle saatis. Ta lisas, et tööline on oma palka väärt (Lk 10:7).
Mõned märkused tuleks siinjuures kindlasti lisada. Esimene on see, et vaimulikule tööle ei tohiks tulla raha pärast. Kui keegi tahab tööga eelkõige raha teenida, peaks ta endale kindlasti mõne muu eriala otsima. Teiseks tunnistavad kõik, kes on kirikus teinud vaimulikku tööd, et rikkaks selle tööga saada ei ole võimalik, kuid nälga pole ka keegi jäänud. Mõni aasta tagasi ütles mulle üks Soome preester: „Laiska pappi on laiha pappi.“ See tähendab, et laisk vaimulik on kõhn. Kui vaimulik hoolitseb oma inimeste eest, siis hoolitsevad inimesed ka vaimuliku eest.
Kuid vaimuliku eest ei hoolitse ainult kogudus ja kaasinimesed. Vaimuliku eest hoolitseb ka Jumal. Nii tuleb siis usuteaduse õpingute juurde asudes toetuda usule Jumalasse ja armastusele kaasinimeste vastu. Kui need tingimused on täidetud, siis tee kindlasti valik oma tuleviku suhtes ja asu õppima usuteadust. Olgu südamed avatud Jumala juhtimisele kõikidel, kes sellel suvel otsivad oma tulevasele elule õiget suunda ja kavandavad oma õpinguid ning tulevast elukutset.

Joel Luhamets,
piiskop