Tulge, sest kõik on juba valmis!

Aga Jeesus ütles: «Üks inimene tegi suure pidusöögi ja kutsus paljusid. Ja pidusöögi alates läkitas ta oma sulase kutsutuile ütlema: Tulge, sest kõik on juba valmis! Aga nemad kõik hakkasid nagu ühest suust vabandama. Esimene ütles talle: Ma olen ostnud põllu ja pean tingimata minema seda vaatama, ma palun sind, vabanda mind! Ja teine ütles: Ma olen ostnud viis paari härgi ja lähen neid proovima, ma palun sind, vabanda mind! Ja veel teine ütles: Ma olen äsja võtnud naise ja seepärast ma ei saa tulla. Ja sulane tuli tagasi ja teatas seda oma isandale. Siis kojaisand vihastas ja ütles oma sulasele: Mine kohe välja linna tänavatele ja teedele ja too siia vaeseid ja küürakaid ja pimedaid ja jalutuid! Ja sulane ütles: Isand, nõnda nagu sa käskisid, on tehtud, aga veel on ruumi. Ja isand ütles sulasele: Mine välja teedele ja aedade äärde ja keelita rahvast sisse astuma, et minu koda saaks täis!
Jah, ma ütlen teile, ükski kutsutud meestest ei saa minu pidusööki maitsta!» Lk 14:16–24

Tänase tähendamissõna algus toob meie ette oma olemuselt küllaltki tavapärase pildi ühe toimeka inimese argipäevast, mis on tõenäoliselt paljudele tuttav: kalender on äärest ääreni täis erinevaid kohtumisi, tegemist ootavaid töid ja eelolevaid sündmusi. Kõike seda on nii palju, et planeeritud tegemistega täielikuks valmis saamiseks läheks vaja vähemalt kahekümne viie tunnist ööpäeva ja kaheksapäevast nädalat.
Niisuguse elukorralduse juures võib hõlpsasti juhtuda, et ei ole enam aega asju enesegi jaoks tähtsuse järjekorda panna, eristada olulist vähem olulisest, paratamatult ei jõua kõikidele kutsetele vastata ning nii mõnigi oluline kohtumine lükkub kaugesse tulevikku või jääbki olemata.
Tähendamissõna viib meid Jeesuse kaasaega, mil oli kombeks, et suurematest pidustustest teatati alati ette, saadeti külalistele kutsed, millele kutsutud pidid ka aegsasti reageerima: teatama oma tulekust või tulemata jätmisest. Kui pidupäev kätte jõudis ja kõik ettevalmistused külaliste saabumiseks olid tehtud, läkitas peremees kellegi teenijatest tulijatele teatama: olete teretulnud, kõik on valmis, ma ootan teid. Sel hetkel ümber mõelda ja tulemata jätta oli äärmiselt ebaviisakas ja lugupidamatu kutsuja suhtes. Pole siis ime, et külaliste tulekuks valmistunud peremees vihastus ning lasi kutsuda neid, keda tolleaegne juudiühiskond ei pidanud läbikäimise vääriliseks: haigeid ja puudega inimesi, vaeseid ning võõramaalasi. Pidusöömaeg ei jäänud pidamata. Võib arvata, et need, kes sellisel ootamatul viisil küllakutse osaliseks said, tundsid sellest ehk suurematki rõõmu kui need, kelle jaoks oli see vaid üks paljude erinevate kutsete seast.
Kristus ütleb: «Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise!» See on Jumala kutse, mis kehtib iga päev ja kõlab igale inimesele. Ükski meist ei saa öelda: mind ei ole ju kutsutud …. ma olen liiga vana või liiga noor … taipan usuasjadest veel liiga vähe, et tulla …. olen liiga halb inimene … Igaüks, kes kuuleb kutset, on oodatud. Inimlikult on seda mõnikord raske omaks võtta, nii enda kui ka teiste inimeste osas. Tundub kuidagi liiga lihtne, kuidagi liiga uskumatu … Ikka ja jälle tekib kiusatus anda hinnanguid enda ja teiste inimeste tegevusele, käitumisele, sobivusele üheks või teiseks tegevuseks. Kui eluterve enesekriitika on edasiviiv ja isegi vajalik, siis seda vähem saame öelda midagi kellegi teise kohta, olgu ta meie silmis kui tahes palju eksinud, ebaviisakalt käitunud, mõne meie meelest sobimatu teo teinud või midagi, mida temalt oodati, tegemata jätnud. Kui me nõnda teeme, siis asetame ennast Jumala asemele ja oleme enamasti karmimad, kui Jumal ise ealeski oleks.
Jumala kutse: «Tulge, sest kõik on juba valmis», kutsub meid osa saama lunastusest, armust ja vabadusest, mille tema meile on oma Poja Jeesuse Kristuse kaudu kinkinud. Ta on kõik meie jaoks teinud, kõik on valmis, meil on vaja vaid astuda ligi ja võtta vastu see, mis meile valmistatud, saada osa rõõmupeost, mille Jumal ise on meile korraldanud. Jumal kutsub igaüht, ta ei korralda inimeste vastuvõtmiseks «sisseastumiskatseid», ei sea tingimusi, ei nõua suurt «piletiraha» ega moodusta tulijatest pingeridasid. Ta on inimeste jaoks kõik valmistanud ning kutsub oma riigi osadusse sõna, sakramentide ja kristliku osaduse kaudu.
Küsigem täna igaüks endalt, kuidas saan mina elada oma elu, teenides Jumalat ja ligimest nõnda, et saaksin kaasa aidata sellele, et Jumala kutse tema rõõmupeole oleks kuuldav, nähtav ja mõistetav paljudele inimestele. Kinkigu tema ise meile selleks rõõmu ja jõudu ning õnnistagu ja juhtigu igat meie sammu igal päeval.
Aamen.

 

 

 

 

Kerstin Kask,
vikaarõpetaja