Tulu eestlusest ei kata kulusid
/ Autor: Eesti Kirik / Rubriik: Arvamus, Kolumn / Number: 20. veebruar 2002 Nr 7 /
Pühapäeval, 24. veebruaril on Eesti Vabariigi 84. aastapäev. Pole küll juubel, ent pidupäev siiski. Pidupäev, mille tähendus muutub vastavalt ajale ja olukorrale. Näiteks pani 50. aastapäev 1968. aastal eestlasi mõtlema iseseisva riigi algusajale, käesoleval aastal on vähemalt meedia keskendunud rohkem sellele, kes ja miks saab millise ordeni ning et presidendi vastuvõtt ühtib olümpiamängude ülekandega televisioonis…
Rahvuskultuuri alalhoidmine ja edendamine on kulude ja tulude arvestuses kõige suuremat majanduslikku kahju tootvam väljaminek. Eestluse alalhoidmine segab ajamast ka edukaid äri- ja rahvusvahelisi suhteid – Euroopa Liiduga liitumise lähenedes kasvavad nõudmised vähemusrahvuste ja -keelte tunnustamisele.
Eesti kultuuri ja rahvust kandvate inimeste arvulise vähenemise lahendamine pensionireformi tulemusel ettekogumispensioniga (juba ühe põlvkonna pärast ei suuda riik allesjäänud tööealiste inimeste maksudest tagada nõutavat pensionisummat) viitab vaid sellele, et eestlaste järjepideva väljasuremisega kui paratamatu protsessiga on juba lepitud. Rahvaarvu vähenemine on saanud üldteada tõeks. Parim, mida pensionireformi kaudu saavutada saab, on rahvuskultuur väheneva rahva seas.
Endastmõistev on seegi, et oma elueast ja isiklikest hüvedest kaugemale mõelda ei ole otstarbekas. Kaasaegne inimene on vaba sellistest preindustriaalsetest väärtustest nagu perekond, rahvus, paikkondlik kuuluvus. Ta on vaba elama kus ja kuidas tahab… Ka teadustööd emakeeles kirjutada on selgelt lisatöö, eriti kui on võimalus avaldada töö rahvusvahelises teadusväljaandes.
Milline võiks olla Eesti Vabariigi 104. aastapäev? Kindlasti ei ole hetkel Euroopa üks hõredamalt asutatud territoorium jäänud tolleks ajaks puutumata põgenike ja muulastest tööjõu sissevoolust. On ainult vormistamise küsimus, kas see toimub euroliidu sees või väljas.
Pan-Euroopa mõtte suurkuju krahv Coudenhove-Kalergi ütles 1920. aastatel, et ühinenud Euroopas saavad riigid vabaks rahvuslikest piiridest, nagu nad kunagi varem said vabaks usulistest piiridest. Ajalooteaduse pärusmaaks saab norm «kelle territoorium, selle rahvus». Riik saab olema lahus rahvusest. On vaid vabad rahvad vabas riigis. On nii usu- kui rahvusvabadus.
Kas ka minu silmad seda näevad?
Alar Kilp
