Ustavus Jumala andide kasutamisel
/ Autor: Meelis-Lauri Erikson / Rubriik: Päevateema ja palve / Number: 10. august 2022 Nr 29 /
Küll ma tean, mida ma teen …. Lk 16:4
Mõisavalitseja selles loos on ilmselt juba kaua oma isandat koorinud ja olnud üks paras suli. Võib öelda, et ta on koorinud ka oma isanda võlglasi, sest sada vaati õli ja sada tündrit nisu maksavad väga palju. Ta on sulitegemisega priskesti elanud. Kuid nüüd tuleb sellele lõpp, ees paistab karm karistus. Mõisavalitseja ei arva, et veel välja vingerdab. Tema lahendus olukorrale on hakata vähendama isanda võlgnike võlga. Selle eest saab ta isandalt kiitagi, selmet ta trellide taha saadetaks. Sellist lõpplahendust poleks oodanud! Mis toimub?
Kõigepealt kindlustab valitseja oma teoga isanda võlgnike lugupidamise ja abivalmiduse tema suhtes, kui tuleb kõige halvem. Kuid mis olulisem – kas valguse lapsed samas olukorras ei peaks mitte kustutama nende võlgnike kogu võla, mitte vaid osa sellest? Jeesus ootaks justkui, et me mõtleks siit edasi. Kuidas peaksime käituma meie? Kas me mõtteviisi aluseks ei peaks olema hoopis, et kõik, mida iganes saame siin ilmas omaks nimetada, kuulub tegelikult Isandale, keda me ei näe? Kas poleks maailm õnnelikum paik, kui mõtleme, et mis iganes meil on, see on meile antud ainult kasutada? Ülekohtused oleme nagunii, kuid valguse lapsed peaksid siin olema esimesed „kavalad mõisavalitsejad“.
Meelis-Lauri Erikson
