Usundiõpetus peaks hõlmama ka teadust ja filosoofiat

Minu koolitee algas 1937. aastal Nõmmel Hiiu algkoolis. Tähtsaks pidasin lugemise õppimist, sest tundsin huvi raamatute vastu ja varakult hakkasin lehti lugema. Hästi on meeles usuõpetuse tund. See oli vabatahtlik õppeaine. Õpetaja Ksenia Vink palus tõsta käe neil, kes ei taha usuõpetusest osa võtta. Käe tõstsid kaks poissi – vennad.

Usuõpetusest sain teada, et taevas on Jumal, kes tunneb huvi, kuidas inimesed elavad. Ta saatis maa peale oma poja Jeesuse, kes õpetas, et elus tuleb hoiduda kurjast, valetamisest, ahnusest ja tuleb olla abivalmis. Inimesed, kes teevad teistele halba, saavad Jumala poolt karistatud, head aga jäävad elama taevasse.

Mulle näis kõige tähtsam see, et Jumal huvitub meist, ka minust. Jälgib ja peab meeles meie tegemisi. Selline arusaamine aitas kujundada positiivset enesekontrolli – lapsed püüdsid käituda korralikult, austasid vanemaid ja õpetajaid, olid viisakad ja suhtlesid sõbralikult omavahel.

Usundiõpetuse vajakajäämisele koolides on juba pikemat aega tähelepanu pööratud lahendusi leidmata. Selleks on ka mitmeid põhjuseid. Esiteks sellepärast, et usundiõpetus on oma olemuselt teatud maailmavaate kujundaja.

Teatavasti 1920. aastal vastuvõetud Eesti Vabariigi põhiseadus nägi ette, et riik omalt poolt ei toeta ühtegi usutunnistust ega anna eesõigust ühelegi usutunnistusele. Seega riigiusku Eestis ei ole. Sarnasel positsioonil on ka meie praegune põhiseadus. Demokraatlikus ühiskonnas võivad maailmavaated olla erinevad, aga siingi toimivad teatud piirangud.

Peapiiskop Urmas Viilma juhib oma artiklis „Usualane harimatus – usuvabadus Eesti moodi“ (vt EK 12.06.2024) õigustatult tähelepanu sellele, et usundiõpetuse õpetamine toimuks „riigi poolt taotletud maailmavaatelise ja usulise neutraalsusega“. Seega peaks riigikogu formuleerima Eestile sobiva maailmavaatelisuse, täpsustades „usuneutraalsuse“ mõiste.

Millisena mina näen usundiõpetust koolis? Lähtun tõsiasjast, et elame ilmalikustumise ajal, mis ähvardab tekitada suurt lõhet ainelise ja vaimse maailma vahele ja võib oluliselt deformeerida inimkonna väärtushinnanguid.

Seda tuleks vältida. Leian, et mõistlik oleks kiriku – ristiusu tihedam koostöö teadusega, sest tõestamaks Looja – Jumala olemasolu, saab teadus olla toeks usule. Sellepärast arvan, et usundiõpetus peaks teatud määral hõlmama ka filosoofiat ja teadust.

Tuleb hoolega mõelda, mida tahame noortele õpetada. Olen seda meelt, et noored huvituvad mitte ainult ainelisest maailmast, vaid ka transtsendentsest, mis on mõistusega või intuitiivselt hoomatav. Tuleks hoiduda müstikast, müütidest ja salatsemisest. Tänapäeva inimene võtab omaks põhjendatud, loogilist ja sisukat informatsiooni.

Viimase saja aasta jooksul on teadus saanud palju teada universumi, koduplaneedi, elu ja inimmõistuse evolutsiooni kohta, mis lubab väita, et kõik see on loodud transtsendentse Looja – Jumala poolt. Seega Piiblis kirjeldatud maailma loomist (1Ms) tuleb avada (loomulikult ka naise loomist inimese küljeluust) koos teadusliku selgitusega.

Minu meelest on ristiusu tundmine noortele väga vajalik, sest see saaks heaks toeks ja suunanäitajaks noorte edasisel eluteel. Sellepärast peaks usundiõpetus olema kohustuslik.

Hubert Kahn

meditsiinidoktor