Veteranide nähtamatu ja nähtav roll

Aprill, mida Eestis tähistatakse veteranikuuna, on aeg, mil pöörame pilgu nende meeste ja naiste poole, kes on kandnud kaitseväe vormi rahvusvahelistel missioonidel.

Veteranipäev kulmineerub piduliku rivistusega Tapa linnakus, kus austatakse ja mälestatakse rahvusvahelistel operatsioonidel elu jätnud veterane. Camp Bastioni mälestusmärgile asetatakse pärgi riigiinstitutsioonide ja kaitseväe nimel, Scoutspataljoni kaplan Lauri Põld peab mälestuspalvuse ning kohal on ka langenud kaitseväelaste pereliikmed. Rivistusele järgneb mälestusküünalde süütamine linnaku mälestusseina juures kaitseväe veebli Enn Adosoni juhtimisel.

Päeva alguses süütavad kaitseväe ja Kaitseliidu kaplanid küünlad langenute haudadel. Keskpäeval kogunevad nad Tori Eesti sõjameeste mälestuskirikusse oikumeenilisele jumalateenistusele, mille käigus süüdatakse mälestustuli ning meenutatakse kõiki, kes on seisnud Eesti vabaduse eest. Õhtu toob väärika lõppakordi vabaõhukontserdi näol Tallinnas Vabaduse väljakul.

Elades rahus ja vabaduses, kipume vahel unustama, et iseseisvus ei ole midagi iseenesestmõistetavat. See on habras seisund, mille säilitamiseks peame ühiselt pingutama nii riigi kui kodanikena. Eesti vabanemise ja iseseisvuse taastamise juures on olnud võtmeroll paljudel inimestel, kes väärivad tänu ja austust.

Veteranipäeval pöörame aga erilist tähelepanu neile, kes on seisnud Eesti eest relvaga, olles valmis ohverdama oma elu meie ühise turvalisuse nimel. Nende töö on olnud Eesti jaoks hindamatu, kuid sageli jääb see tavalisele inimesele märkamatuks.

Veteranikuu eesmärk ongi pöörata avalikku tähelepanu neile, kelle panus on jäänud varju, kuid kelle teod räägivad vaikset, ent tegelikult võimsat lugu pühendumusest. Viimaste aastate julgeolekukriisid, sealhulgas Ukraina sõda, on toonud sõjateemad taas avalikkuse tähelepanu alla.

Kuid rahuajal jäävad sõdurielu ja selle väljakutsed enamasti varju. Just seetõttu kutsuti 13 aastat tagasi ellu veteranipäev: et avalikult tunnustada neid, kes on osalenud rahvusvahelistel sõjalistel operatsioonidel ja tugevdanud meie riigi kaitsevõimet. Tänaseks on neid inimesi juba üle 3700.

Paljud veteranid ei tööta enam kaitseväes, vaid tegutsevad tsiviilelus, rakendades oma kogemusi ja oskusi ühiskonna hüvanguks. Samas ei saa mööda vaadata neist, kelle jaoks missioonijärgne elu on toonud kaasa raskusi. Just seetõttu on selle aasta veteranikuu alateemaks vaimne tervis.

Viimastel aastatel on üha rohkem hakatud rääkima veteranide vaimse tervise muredest. Uuringud kinnitavad, et sõjalises konfliktis osalemine jätab psüühikale jälje. Traumajärgne stressihäire, ärevus, läbipõlemine ja muud vaimse tervise probleemid ei pruugi avalduda kohe, vaid kujunevad ajapikku, mõjutades inimeste suhteid, töövõimet ja igapäevaelu.

Veteranikuu ja -päev ei ole üksnes sinilillekandmine või kord aastas selle päeva tähistamine. Selle tähendus on palju sügavam, mistõttu kutsun siinkohal kõiki kirikuid ja kogudusi leidma võimalusi meie seas olevate veteranide toetamiseks oma kogukonnas. Vaimne tervis ei ole ainult psühholoogide või psühhiaatrite mure – see on ka koguduse, kaplanite ja iga kristlase kutsumus, et toetada ligimest terviklikult.

Ühinegem täna austuses langenud veterane mälestavate pereliikmete, kamraadide, kaitseväe ja kogu Eestiga. Me ei unusta.

Ago Lilleorg

kaitseväe peakaplan