Uus süda

Hs 18:30–32
Inimese süda on üks imeline masin. Tuksub keskmiselt 100 000 korda ööpäevas ja nii 70 aastat järjest, ilma et peaks seda vahepeal putitama. Vahel küll juhtub, et inimese enda ebatervete eluviiside tõttu vajab mõni süda remonti või lausa asendamist uuega. Aga vaatamata sellele kui võimsad ja terved ka meie südamed ei oleks, kõik me vajame uut südant. Jumal ütleb prohvet Hesekieli suu läbi: «Valmistage enestele uus süda ja uus vaim.» Loomulikult ta ei räägi tuksuvast lihasest su rinnas, vaid jutt käib südame meelsusest. Looja tahab, et meil igaühel oleks süda, mille meelsus tunneb ära oma patususe ja hindab Jumala armu. Kellel pole veel sellist südant, peaks selle kiiresti hankima, sest see on igavese elu ja surma küsimus.
Sellist uue südame siirdamist vajasid ka prohveti kaasaegsed. Ometi ei tahtnud nad tunnistada, et nende pattude tagajärjeks oli Paabeli vangipõlv. Meeleparanduse asemel nad tsiteerisid kõnekäändu: «Isad sõid tooreid viinamarju, aga laste hambad on hellad» (Hs 18:2). Nad arvasid, et neid on karistatud esivanemate pattude pärast. Tõsi on see, et nende isad olid süüdi võõraste jumalate kummardamises ja Iisraeli prohvetite tapmises. Kuningas Manasse ahvatles Jeruusalemma elanikke tegema rohkem kurja, kui tegid paganad. Hesekieli-aegne rahvas elas tänu kuningas Joosija reformidele olukorras, kus templiteenistus oli taastatud ja nad ei pidanud enam Moolokile lapsi ohverdama. Aga see ei tähenda, et nad oleksid olnud süüst puhtad. Nende süü seisnes selles, et nad tõid oma ohvri Jumalale kohustuse pärast, mitte aga armastusest ja tänutundest. Nende igapäevaelu ei olnud kooskõlas Jumala tahtega. Valetamine, varastamine, liigkasuvõtmine, röövimine, vaeste ja viletsate rõhumine – kõigis neis pattudes olid nad süüdi. Kõige hullem oli aga see, et nad ei tunnistanud seda endale ja süüdistasid teisi hädades, mida olid ise enda peale tõmmanud.
Kurb küll, aga tuleb tunnistada, et meie südame olukord ei ole parem. Meile meeldib vähendada oma süüd ja süüdistada teisi oma pattudes. Juba lapsena oskame öelda: «Aga tema lõi mind, tema alustas!» Täiskasvanuna muutub ainult sõnavara: «Ma ei oleks kaotanud oma kannatlikkust, kui ta ei oleks olnud nii ülbe!» Paraku oleme sündinud sellise vana südamega, mis ei taha võtta vastutust patu eest. Selline olukord on ohtlik, lausa saatuslik, sest Jumal ütleb: «Hing, kes teeb pattu, peab surema!» (Hs 18:4). Jumala jaoks pole vahet, mis põhjusel me kaasinimest vihkame, kas sellepärast, et ta õrritas meid või et meil on lihtsalt halb tuju. Kui meie teguviis on patune, siis väärime surma. Ja kui Jumal räägib hinge surmast, siis tähendab see igavest hukkamõistu põrgus. Patt on märgist mööda panek. Jumal on seadnud meile eesmärgi olla täiuslik ja kui me ei taba seda, siis peame kannatama tagajärgede käes. Ei ole ühtegi õigustust ega vabandust kaasinimesse halvasti suhtumisel. Kui me ei armasta ligimest, siis ei ole meis austust ka Jumala vastu.
Jumal tahab, et saaksime uue südame, sest tal ei ole hea meel surija surmast. Ta muretseb meie pärast, meie käekäik igavikus läheb talle korda. Sellepärast ei piirdu Jumal ainult soovitusega, vaid ta ise annab meile selle uue südame. Prohveti suu läbi ta ütleb: «Mina annan neile ühesuguse südame ja annan nende sisse uue vaimu: ma kõrvaldan nende ihust kivise südame ja annan neile lihase südame, et nad käiksid mu määruste järgi ning peaksid mu seadusi ja täidaksid neid; siis on nad mulle rahvaks ja mina olen neile Jumalaks» (Hs 11:19–20).
Üllatavalt on selle uue vaimse südame saamine sarnane südame kui elundi siirdamisega. Enne kui saad vastu võtta uue südame, peab keegi surema ja see isik peab olema avaldanud tahet kinkida kellelegi oma süda. Viimaks peab see süda sulle sobima, muidu ei võta keha seda vastu.
Kas ei ole see sama, mida Jeesus tegi meie jaoks? Tema suri ristil meie vana südame pattude pärast. See oli tema tahe kinkida meile uus süda, et me elaksime igavesti. Võime ka kindlad olla, et see süda meile sobib, sest Jeesus ise kinnitas: «Sest nõnda on Jumal maailma armastanud, et ta oma ainusündinud Poja on andnud, et ükski, kes temasse usub, ei hukkuks, vaid et tal oleks igavene elu» (Jh 3:16).
Kuidas peaksime kohtleme seda südant, mille Jumal on andnud meile läbi usu Kristusesse? Küllap nii, nagu teeb seda inimene, kellele siirati äsja uus süda. Vanad, pahad harjumused jäetakse maha. Arsti määratud ravimid, korralik toitumine ja terved eluviisid saavad oluliseks. Nõnda on see meiegi jaoks tähtis, et me toidaksime oma uut puhast südant Jumala sõnaga ja turgutaksime pühade sakramentidega. Hoolitsegem selle südame eest, sest see on meile antud enamaks kui maise elu pikendus. See kindlustab meile igavese elu. Aamen.

Avo Kiir,
Iisaku koguduse õpetaja