Vabadus laseb kasvada maltsal ja roosidel

Teame hästi, et siinilmas on elu rosolje moodi segamini: omavahel segatud on hea ja kuri, õige ja vale. Need ei esine nagu hamburger – kihtidena. Siis saaksime ju kohe valida üht ja vältida teist. Valiku teeb keerulisemaks tõsiasi, et nii see ei ole.

Vene kirjanik Sergei Dovlatov, keda Nõukogude Liidus ei avaldatud, emigreerus 1979. aastal Ameerikasse. Vabamast vabamasse maailma. Õige pea avastas ta, et see polegi õnnemaa, nagu nii paljud nõukogude viletsuses olijad olid sinisilmselt ette kujutanud.

Jah, suitsuvorsti ja teksapükse saab külluses; igamees võib endale auto osta, kuid asi pole ju selles. „Vabadus on nagu kuu, mis ükskõikselt valgustab teed nii kiskjale kui ka tema ohvrile,” kirjutab Dovlatov.

Vabadus laseb ühtmoodi kasvada nii maltsadel kui ka roosidel. Nii on vabas ühiskonnas, mida peame tänapäeval endastmõistetavaks, aga mis pole veel kaugeltki taevariik. Vaba ühiskond on nagu taustsüsteem, mille koordinaatteljestikule võib joonistada igasugu sirgeid ja kõveraid. Muidugi, kuni see seaduse piiridesse jääb. Aga mingitest üldistest seadustest kinnipidamine pole ju mingi küsimus. Me tavaliselt ei tajugi nende olemasolu.

Praegu näib, et midagi sarnast toimus ka meil Eestis üheksakümnendatel. Oli siht, tõsi küll, üsna ebamäärane, kuid kindlalt mingit kõrgemat moraali taotlev, kuna nõukogude moraalitusest taheti ju ometi ruttu vabaneda.

Ma ei räägi vabariigist, vaid ainult moraalist. Peagi selgus, et vaba ühiskond ei tähenda ainult nisu kasvatamist, vaid et selle kõrval tärkab ja kasvab kenasti ka raihein. See tekitas paljudele pettumust, kuid kui rahulikult järele mõelda, siis poleks nagu põhjust.

Nii lihtsalt on. Sellele vaatamata tuleb alati külvata ikka head seemet, sest eks seegi ju kasva. Lõikusajal tehakse vahet nisul ja raiheinal. Muuseas, kes teab, see teab – nad on tõesti looduses väga sarnased taimed (Mt 13:24–30).

Kuidas on aga asjad taevariigiga? Tähendamissõna kahesugusest külvist annab mõista. Mõistujuttude ja tähendamissõnade lahtiseletamine on iseendast küll üks vilets tegevus, kuna tähendamissõna peaks ise juba kõik ära ütlema, pealegi läheb lahtiseletamisega alati midagi kaotsi.

Kuid mida teeb külvaja selles loos? Ta on hea põllumees ja tal on head seemet külvata. Mitte ükski põllumees ega aednik ei sikuta taime tutist ülespoole. Ta loob vaid head tingimused seemnele idanemiseks ja kasvamiseks. Rohkemat pole vaja, vili kasvab ise.

Hea külvaja ei hakka ka umbrohutõrjet tegema, sest milleks sõdida sellega, mis läheb nagunii talle määratud paika? See on suur tarkus – mitte sõdida kurja vastu. Vastasel juhul on seal liiga suur risk, et ühel hetkel oleme endalegi märkamatult poolt vahetanud. Kui palju kurja on ajaloos tehtud hea eesmärgi nimel!

Kurjus saab tohutu elujõu, kui sellel õnnestub end kellegi teadvuses millekski heaks moondada. Ei saa, ei tohi püüda jõuga kehtestada mingit kõrgemat moraali! Need püüded toovad ikka kaasa suurt õnnetust väga paljudele. Jeesus õpetab meid paluma lihtsalt: „Päästa meid ära kurjast!” Kõik. Punkt.

Meie asi siinilmas on olla head põllupidajad ja külvata head seemet.

Pole vaja rikkuda tingimusi hea seemne kasvuks ja viimaks vilja kandmiseks. Sest heast seemnest ei või kunagi tulla halb vili. Ja heast viljast ei või midagi, olgugi kogemata, kaotsi lasta.

Ja veel – see tähendamissõna ütleb seda, mida ju ka hästi teame: taevariiki ei pea otsima tähtede tagant ega ootama pärast surma, vaid see on Kristuses juba tulnud meie keskele. Leitav juba selles elus.

Meelis-Lauri Erikson

Kadrina koguduse õpetaja