Valgevene dilemmad
/ Autor: Rain Soosaar / Rubriik: Toimetaja ringvaade / Number: 26. august 2020 Nr 31 /
Ühiskondlikud konfliktid panevad usujuhte alati keeruliste valikute ette. Avalikkus ootab nimelt neiltki selgeid seisukohavõtte, mille tegemisel tuleb sageli aga lisaks omaenda veendumustele arvesse võtta ka poliitilisi kaalutlusi.
Nii ka praegu Valgevenes, kus presidendivalimiste tulemuste arvatav võltsimine on vallandanud riigi ajaloos enneolematu meeleavalduste laine.
Rahva enamus on seal seotud Moskva patriarhaadi õigeusu kirikuga, kuid näiteks Grodna oblasti elanikest moodustavad kolmandiku roomakatoliiklased. Kirikuskäijaid on siiski kõikjal vähe ja kiriku ühiskondlik mõju piiratud.
Ent see ei tähenda, et usuinimesed oleksid käimasolevates sündmustes kõrvalseisjad. Meeleavaldajate seas võib näiteks tihtilugu märgata ka vaimulikke. Mõnedki kogudused on oma toetust protestijatele avaldanud kirikukellade helistamisega või avanud pühakodade uksi meeleavaldajate varjamiseks võimude eest.
Teisalt leidub kogudustes küllaga ka president Lukašenkatoetajaid ning lisaks on kirikujuhtide jaoks oluline säilitada hea vahekord võimudega. Seetõttu pole üllatav, et Moskva ja kogu Venemaa patriarh Kirillruttas juba valimistejärgsel päeval Lukašenkat võidu puhul õnnitlema, tõstes esile tema hoolt rahva vaimuliku ja kõlbelise palge eest ning soovides jõudu halastuse, rahu, headuse ja õigluse saavutamisel. Selleks ajaks oli Valgevenes protestide jõhker mahasurumine juba alanud.
Järgnevalt on õigeusu kirik siiski hoidunud konfliktis ühemõtteliselt poolt valimast. Usklikke manitsetakse mitte tegelema poliitikaga, vaid palvetama oma maa ja rahva eest. Võimude otsesest kritiseerimisest hoidutakse, küll aga kutsutakse „kõiki osapooli“ hoiduma vägivallast ja alustama dialoogi.
Ka katoliku kiriku ametlikud esindajad on vältinud seisukohavõtte Lukašenka tagasiastumise ja uute valimiste korraldamise küsimuses. Ent teisalt on nad õigeusu kiriku juhtidest märksa otsekohesemalt politseivägivalla hukka mõistnud.
Rain Soosaar
