Kui ootaks ka maailma­lõpp, istuta õunapuu

Mööduv aasta on meie kiriku jaoks kulgenud juhtmõtte all: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks!» (2Kr 12:9) Selle jumaliku tõotuse tõelevastavust oleme võinud kogeda ka tänavu.

Olukorras, kus maailma suurvõimud pole suutnud toime tulla majandusraskustega ning eurokriis puudutab otseselt ka meid, kus püsib väljaränne ja maa tühjeneb inimestest, ei ole saladus, et ka paljud väikesed kogudused on tõsistes raskustes. Ometi on kirikuinimestel jätkunud jõudu ustavaks ja viljakaks tööks jumalariigi põllul ja ikka lisandub neid, kes selle adra haaravad. Kuidas oleks see võimalik ilma Jumala armuta?
Ettevõtmiste mahukast salvest tahaksin kõigepealt esile tõsta ümberkorraldusi meie kiriku hariduselus. Rakenduskõrgkooliks kujundatud EELK usuteaduse instituut sai koolitusloa ja uue rektori. Võeti vastu üliõpilasi ja kirjutati alla liitumisleping Tartu teoloogia akadeemiaga. Koostöö jätkus ka Tartu ülikooli usuteaduskonnaga, kus alustati jutlustajate ettevalmistamist meie kirikule. Akadeemilise usuteaduse rakendusliku külje tugevdamine on kindlasti õige ja julgustav suund.
Imekspandava hooga on edenenud kristlike üldhariduskoolide rajamine. Ametliku tunnustuse sai Tallinna toomkool, kus sügisel alustas õppetööd juba neli klassitäit lapsi. Olulisi samme astuti Tartu Peetri kooli taastamiseks ja süvenes mõte Kaarli koguduse koolist. Eel­öeldut täiendab Nõmme Lunastaja kirikus toimunud kontsert rajatava Püha Johannese õigeusu kooli toetuseks. Mitmes meie koguduses kõneldakse vajadusest tõhustada lastetööd ja uuritakse võimalusi luua pühapäevakoolile lisaks ka lasteaia- või eelkoolirühm.
Plusspoolele kuuluvad kindlasti suurejoonelised muusika- ja misjoniüritused: ligi tuhande laulja-mängijaga vaimulik laulupäev suvises Suure-Jaanis, millega tähistati 30 aasta möödumist sealsetest okupatsiooniaegsetest kirikumuusikapäevadest, ning oikumeeniline Kristuspäev Lilleküla staadionil, mis andis tunnistust erinevate kirikute koostöötahtest ja ühisest usust Kristusesse.
Oikumeenia vallast läheb ajalukku teisigi sündmusi. Valmis meie kiriku ja Eesti Apostlik-Õigeusu Kiriku dialoogikomisjoni ühisavaldus «Euharistia ja jumalateenistus», mis kutsub meie rahvast jumalateenistust väärtustama. Tegu on Eesti kahe ajaloolise kiriku esimese ühisdokumendiga. Üle pika aja võisime võõrustada soome-ugri teoloogide konverentsi ja vaagida koostöövõimalusi hõimurahvaste vahel. Läheneva reformatsioonijuubeli eel istutasime aga Wittenbergi Lutheri-aeda meie kirikut tähistava puu, meenutamaks Lutheri sõnu, et kui ka homme oleks viimnepäev, istutaks ta täna õnapuu!
Aia rajamine ja kiriku ehitamine meie rahva keskel jätkub, hoolimata raskustest rahvuskaaslaste ja pühakodade programmi rahastamisega. Taastati Väike-Maarja kiriku torn, uuendati Ridala kiriku ja Tartu Peetri kiriku katus, valmis Tartu Pauluse kiriku krüpt ja Käsmu kiriku siseremont, eraldati krunt kiriku rajamiseks Mustamäele. Need on vaid mõned paljudest ilusatest ja tänuväärsetest ettevõtmistest, mis peegeldavad meie rahva usku – vaimulikku hoonet, mida vajame üle kõige.
Maailma pale on muutuv. Lõppeval aastal sagenesid räiged väljaütlemised ja kasvas usalduskriis meie ühiskonnas. Mureks annavad põhjust ettevalmistatavad seaduseelnõud, mis hägustavad abielu ja perekonna mõistet ning piiravad sõna- ja väljendusvabadust. Tundub, et enamuse tahte vastaselt on tekkimas patroneeriv ühiskond, kus apelleeritakse kas Euroopa Liidu direktiividele või teatud ainuõigele maailmavaatele. Ristiusul, mis on kujundanud meie rahva eneseteadvuse ja iseseisvuse, on jätkuvalt suur ülesanne kaitsta inimväärikust ja -vabadust, perekonda ja kogukonda.
Aasta juhtsõnale nõtrusest ja Jumala armust lisab apostel Paulus: «Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõtrusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale» (2Kr 12:9). Tulevikuhirm võib halvata, kuid usus istutatud õunapuu kannab vilja.
Andres Põder,
peapiiskop