Meid on kutsutud valvama kõikidel päevadel

Saage aru, te sõgedad rahva seast ja te albid! Millal te saate targaks? Kes kõrva on istutanud, kas tema ei peaks kuulma? Kes silma on valmistanud, kas tema ei peaks nägema? Kas rahvaste karistaja ei peaks nuhtlema, tema, kes õpetab inimesele teadmist? Issand teab inimese mõtteid, et need on tühised. Õnnis on mees, keda sina, Issand, karistad ja kellele sina õpetad oma Seadust, et temale anda vaikset elu kurjal ajal, kuni õelale kaevatakse auku. Sest Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa, vaid kohus taotleb jälle õigust ja selle järgi käivad kõik, kes on õiglased südamelt.

Psalmid 94:8–15

Ühel hingehoiuseminaril tekkis iseeneslik arutelu, kas inimese jaoks, kes on saanud  pöördumatu haiguse diagnoosi, võiks olla kergem äkksurm või elu oma maiste päevade hääbumiseni. Esimese hooga leidis enamik hingehoidjaid, kes sageli puutuvad kokku paljude lamavate haigetega nii haiglates kui ka hooldekodudes, et äkksurm võiks olla kergem.

Kukub ja ongi kõik. Jääb magama ega tõuse enam. Juhendaja suunas meie mõtteid aga sinna, kuivõrd oluline on end surmaks ette valmistada, andeks paluda ja anda, hüvasti jätta, leppimisega rahusse jõuda. Kuni me pea kõik sellega kohtumise lõpuks ühel meelel olime.

Valvamispühapäeva tekstid annavad toonasele arutelule hoopis sügavama mõõtme. Kas me vajame üksnes viimast, mõõdetud ajaühikut oma elu korrastamiseks? Või on võimalik elada elu nii, et oleksime valmis?

Meid on kutsutud kõikidel meie päevadel valvama. Valvama, et me ei muutuks argiselt vaimselt hooletuiks ega kaotaks suuremat pilti silme eest, mida lõpuspurdiga korrastama hakata. Et me ei peaks elu loojangupoolel ehmatusega peamise küsimusena vaagima, kas soovida äkksurma või igatseda veel aega valmistumiseks.

Tõsi – mõeldes inimlikult ajaliku elu peale, püüdes seejuures kõigest väest näha suuremat pilti, mõjub mõte millegi maise lõpust paratamatult rusuvalt. Võimendagu seda taustal sügiseste lehtede langemine või kalendrilehtede halastamatu vahetumine.

Läheneva sünnipäeva eel tekib raskustunne, kuidas maised aastad üha kui sõrmede vahelt läbi libisevad. Kalendriaasta lõpus tõdeme, et jälle üks aasta möödas, nii palju asju vajab veel tegemist. Lapsed saavad suureks ja astuvad oma ellu, keegi lähedastest kutsutakse isakoju – ees haigutab tükk tühjust.

Ja nüüdki, kui kirikuaasta ring on läbi saamas, kipub raskustunne saatma enda sisse vaatamist ja vähemasti alateadlikku kokkuvõtete tegemist ning millegi lõppemise tunnetamist.

Ometi ei juhi need mõtted meid kaugeltki tõeni, ei kirjelda isegi tegelikku hetkeolukorda, aga on  paljudele meist ilmselt tuttavad. Vastukaaluks sellele on päästev teadmine, et meid ei ole õnneks siiski omapäi jäetud. Elame ju usus ja lootuses, et Issand ei tõuka ära oma rahvast ega jäta maha oma pärisosa, vaid õpetab ja juhatab meid käima läbi elu temaga üheskoos.

Niisiis on meie ees mitmeid valikuid. Me võime süüa ja juua, võtta naisi ja minna mehele, elada muretult nagu Noa päevil. Võime ka majalistena elada oma elu ärevuses ja hirmus, otsides võimalusi rehkendada, millal majaperemees tulla võiks; veelgi enam, mil moel ta tulla võiks, kas me jõuaksime oma koja enne kiiruga korda teha.

Aga võime ka valvata ja valmistuda viisil, nagu meid õpetatakse ja kutsutakse seda tegema – kaotamata ühelgi päeval Jumalat silmist, peaks me süda täituma mitte muretuse või painava hirmuga, vaid sügava rahuga, sest tema ise valvab alati meie üle.

Jumala tarkuses ja armastuses püsimine võiks olla meile lõpmata julgustuseks, nii et meile ei jää enam põhjustki muretseda, millal, mil moel ja milliste mõtetega me ühel päeval üle igaviku läve astume. Ja ega muretsemine meid aitagi, sest lõpuks ei tea tema tulekust ka mitte taeva inglid ega Poeg, vaid Isa üksi. Jumal on tark ja õiglane – kas saab sellele vastu vaielda? Millal te saate targaks, küsib Jumal.

Nii ei sunni Jumal kedagi väevõimuga valvama, ja pole siis ime, kui me teda oma rutiinses argipäevas alati tähele ei pane. Meil aega ju veel on ning omaendagi asjad vajavad valvamist. Aga ka kõiges selles valvamises ei ole mitte midagi halba – valvates meie kätte usaldatud vara ning olles tänulikud kõige eest, mis meile siin maisuses valvata on antud, täidame samuti Jumala käsku märgata, hoolida ja armastada. Kui me teda ennast oma vara valvates ei unusta.

Nende lõpuasjade üle mõtlemine tasub vaeva, sest ehkki me kõik teame, et me ei jää sel kombel maa peale elama igavesti, tuleb seda endale aeg-ajalt ikka meelde tuletada. Aga täpselt niisamuti tuleb endale meelde tuletada ka seda, et meie olemasolu ei lõpe ajaliku surmaga, sest Jumal ei ole meid loonud siia surmaks, vaid eluks.

Ja valvaminegi ei tähenda rusuvat arvestamist, millal meie päevade mõõt täis saab, vaid elukestvat ettevalmistust, elades elusat elu igal meile antud päeval, mil me rõõmus, tänus ja armastuses teeme midagi hoolivat ja head. Ja palvetame kõigi eest, kes veel ei tea või ei taha teada, et lõpp ei ole lõpp, et lõpp on tegelikult kõige tõelise algus.

Olgem siis alati rõõmsad Issandas, nii parematel kui ka raskematel päevadel, sest tema on igal ajal meiega ja kutsub meid valvama – igas meile antud päevas tänus ja armastuses suuremaks saama ja elama. Aamen.

Külli Suurevälja

Viimsi Püha Jaakobi koguduse abiõpetaja