Kodu kaotamine viib kaasa väärikuse ja perspektiivi

Eestimaal on ligikaudu 10 000 inimest, kes peavad igal õhtul otsima sooja kohta, kus magada. Koduta inimeste arv on viimastel aastatel kiiresti kasvanud. Mida toovad endaga kaasa järgnevad aastad koos majanduslangusega? Kes meist saab olla kindel, et kodu kaotamine ei või ähvardada teda ennast või mõnd lähedast?
Tartu ülikooli sotsiaalpoliitika dotsent ja Tartu linnavolikogu liige Jüri Kõre tõdeb, et teatud muutused kodutute profiilis on juba toimumas. Lisaks sotsiaalse arengu peegeldustele (üha suurenev nooremapoolsete narkomaanide arv) on oma mõju inimeste elutingimustele hakanud avaldama majanduslikud tegurid, eelkõige kinnisvaraga tehtavate tehingute ja kõrge riskiastmega tarbimislaenude (SMS-laenud jms) kaudu.

Oleme tagasi 90ndates
«Kodutus, täpsem formuleering «ebakindel eluase», võib tekkida sel moel, et petturid omandavad vanuri eluaseme või SMS-laenu võtnud isik kaotab kohustuste katteks oma eluruumi ja mõlemad toodud näite osalised (petetud vanur ja kergeusklik laenaja) kolivad sugulaste juurde. Selliste kodutute kohta andmete kogumine on keerukas, kuid avalikkuseni jõudnud faktide põhjal võib hinnata nende arvu kasvu.
Mis puudutab otseselt igapäevase majandussituatsiooni muutumisega kaasneda võivat kodutuks jäämist, siis tuleb tunnistada, et see on võimalik,» prognoosib Kõre. «Nii nagu 1990. aastate keskel, põimuvad praegu kaks tegurite gruppi. Esiteks tööturu restruktureerumine, töökohtade kadumine ja töötuse kasv ning teiseks eluasemekulude hüppeline tõus.
Pehmendavad mehhanismid, mis mujal maailmas olemas (nt üürikorterid üldiselt ja munitsipaalelamufond, sh sotsiaaleluasemed kitsamalt), on meil üsna nigelad. Seega on Eestis isikliku elu ebaõnnestumiste korral eluasemekarjääri langus normaalsest (omanik- üürnik-kodutu) paratamatult järsem (omanik-kodutu).»
Ühiskonnas on levinud arvamus, et kodutule peavarju andes tehakse ta elu liiga lihtsaks. Igaüks peab enda eest väljas olema ning oma hädades tuleb süüdistada vaid iseennast. Tihtipeale näevad eluaset omavad inimesed kodututes vaid ebameeldivusi ning soovivad, et neid poleks, tahtmata olukorraga tegelda või sellele tähelepanu pöörata.
Ühiskonnal ja kogukonnal puuduvad ootused eluheidikute suhtes. Kodutud on tõrjutud, neid koheldakse alaväärsena, seepärast pole neil ka usku endasse ja normaalsesse ellu pöörduvad (tagasi) vaid üksikud.

Kodu loob seljataguse
Meenutagem, et kodu pole inimestele ju mitte üksnes mugavus, vaid ka psühholoogiline vajadus. Kodu tähendab turvatunnet, teatud rutiini ja privaatsust ning selle kaotamine võib mõjuda psühholoogiliselt laastavalt. Kui lähedasi pole, on väga raske olukorrast välja rabelda – uue elukoha muretsemiseks puudub vajalik sissetulek ning napib sotsiaalseid oskusi neis tingimustes oma staatust muuta.
Tõsi, mitte kõik peavarjuta inimesed pole ohvrid ning on oma olukorras sageli ise süüdi. Kuid kui välja arvata abist keelduvad joodikud ja vargad, jäävad järele pooled, kes püsti tõusmiseks tugevamate abi vajavad. Muidugi, abi andmine on igaühe enda asi, teine võimalus on probleemi lihtsalt vältida.
Isegi kui puudub inimlik soov ligimest aidata, on argumente, miks kodutuse probleemiga siiski tegelema peaks. Kas või seepärast, et koduta inimesed on ühiskonnale väga kulukad. Pidevalt läheb vaja esmaabi, päästeteenistust, psühhiaatrilist ravi, haigla- ja vanglakohti.
Seejuures kulutused ei kahane, sest koduta inimesed on sõltuvuses süsteemist, mis on mõeldud vaid hädaolukordadeks. Rääkimata sellest, et haiged ja viirusekandjad heidikud ohustavad meie lapsi ja lähedasi. Seega on inimeste tänavale jätmine ja probleemist möödavaatamine tunduvalt kulukam kui korralik rehabilitatsiooniprogramm.

Ainult supist ei piisa
Olukord ei parane üksnes supi pakkumise ja öömajade loomisega. Vabatahtlike, kirikute ja abiorganisatsioonide ühistöö on väga tänuväärne, ent vaid leevendab valupunkte, mitte ei paku lahendusi.
Enam tähelepanu võiks pöörata projektidele, mis tooksid inimesed tänavailt ära ning leiaksid neile rakenduse.
Ehk tasuks siin meenutada Jeesuse sõnu: «Vaeseid on teie juures ju alati, ning kui te tahate, võite teha neile head» (Mk 14:7).

Merje Talvik

Kodutuse peamised põhjused:
• pikaaegne vaesus,
• pere- ja ühiskondlike sidemete puudumine,
• hariduse ja tööoskuste puudumine,
• koduvägivald,
• raske haigus,
• alkoholi- ja narkosõltuvus,
• vaimne puue või psüühikahäire,
• kinnipidamisasutusest vabanemine.
Kodutus ja slummistumine (ebaseaduslike hurtsikrajoonide moodustumine) on aina kasvav probleem, ka Eestis. Praegu elab slummides umbes iga seitsmes inimene maailmas, ÜRO ennustuste järgi 20 aasta pärast juba iga kolmas.
Eesti slummid on tihti välja kasvanud endisaegsetest suvilarajoonidest, aga heaks näiteks on ka kurikuulsad Kopli liinid.