Vallamaja ei ole pühamu ehk koguduse, kogukonna ja omavalitsuse rollidest

Eelmises Eesti Kirikus oli kena kaart omaaegsetest kihelkondadest, mille piiridega arvestamise üle haldusreformi ettevalmistamise käigus on korduvalt arutletud. Samas oli ka endise Viimsi vallavanema artikkel, milles kõrvutatakse vallamaja kirikuga.
See ei ole kuigi arukas kõrvutus. Kirikukihelkonnad kujunesid ajalooliselt kirikute ja kalmistute kui pühaduse väärtuste kandjate ümber. Kohalik omavalitsus loodi valitsemise vahendina ning peab muutuma üha enam teenuste osutajaks.
Kirik on kogukonna kese
Selleks on omavalitsusele seadusega pandud hulk kohustusi, mille täitmiseks on vaestel vallavalitsustel järjest vähem võimekusi. Need tuleb alles kujundada. See ongi haldusreformi mõte: luua vallavalitsused, mis on võimelised osutama elanikkonnale vajalikke teenuseid ning korraldama kohalikku elu. Kui vald-linn on ülalt alla põhimõttel töötav struktuur, siis kogudus ja kogukond tuginevad ühistele väärtustele ja tavadele ning alt üles initsiatiivile. Võiks öelda, et omavalitsuse ülesanne on luua administratiivne raamistik, mis kohapealsele tegevusele toeks on.  
Kirik on olnud kogukonna kese. Aktiivne kogudus on igal juhul ka tänapäeval oluliseks partneriks vallavalitsusele nii kohaliku elu korraldamisel, arengu planeerimisel kui teenuste osutamisel, aga saab pakkuda kogukonnale ka palju erilist, mida ükskõik millise teise organisatsiooni kaudu anda pole võimalik.
Ka kõige paremini organiseeritud, haritud ja jõukas suur vald ei loo seda vaimset väärtust, mis on kiriku eripära ja väljund. Osadust tuleb otsida mitte vallamajast, vaid kirikust. Ja maakorraldus, jäätmekäitlus ning teised seadusega pandud ülesanded tuleb vallal täita koos selleks asutatud äri- ja mittetulundusühingutega. Rollid on paigas ning see ongi tulemusliku koostöö eelduseks. Valda tuleb juhtida nagu ettevõtet, kogudusega on teisiti.
Tugevdada kodanikuühiskonda
Vallavalitsus ja vallamaja on valitsemise instrumendid ja ei midagi muud. Töövahend peab olema hea ning tõhus, seda teab iga meistrimees. Viletsate tööriistadega töötavad soss-sepad, kellel siis hea oma saamatus kirve või eelarve kaela ajada. Kes vabanduste asemel tulemusi taotlevad, need teevad riistakuuri korda. Ja just seda me siseministeeriumis teemegi: muudame omavalitsused tõhusaks, korrastame kodanikuühenduste rahastamise ning toetame jätkuvalt kirikuid.
Kogudusel on kogukonnaga märksa enam ühiseid tunnuseid kui omavalitsusega. Kogudus ongi tegelikult usulistel väärtustel ja osadusel baseeruv kogukond. Ühe omavalitsuse territooriumil on enamasti väga mitmeid kogukondi, sest territoorium on vaid üks ja mitte tingimata vajalik tunnus kogukonnale. Koguduse õpetaja ning külavanem kannavad ja kujundavad kohalikku identiteeti, vald peab tagama administreerimise ja teenused.
Siseministeeriumi töö kirikute ja koguduste registri pidamisel, vaimulike täienduskoolituse ja kaplanaatide toetamisel on läbimõeldud ja eesmärgipärane. Meie üheks eesmärgiks on arendada ja tugevdada kodanikuühiskonda ning sellesse kuuluvaid kogudusi ja kirikuid.
Et see kedagi ohustab, on lihtsalt vale jutt. Koguduse jätkusuutlikkust halduskorralduse muutustega seostada pole mõtet. Pigem tuleb südant valutada ja töötada kiriklike väärtuste säilimise nimel, õpetades seda ka uuele põlvkonnale. Siin on koht ka haridusalaseks koostööks. Hinge eest hoolt kanda saab ainult kirik, kui aga hinges on tühjus, teevad seal pesa hirmud ja valed. 

Siim Kiisler,
regionaalminister