Olevale olnust ehk Käsu Hansust tänapäeva

Puhjas tähistati 9. juunil küla esmamainimise 600. aastapäeva. Kiriku esmamainimisest on aastaid mõnevõrra rohkem.

Tartust Viljandisse sõites jõuab umbes poole tunni pärast Kavilda orgu. Seda kaunist paika tuntakse 13. sajandi esimesest poolest kui Puhja kihelkonda. Missugune muinaskihelkond seal varem paiknes, pole teada. Küla esmamainimise ajaks on aasta 1418, kiriku esmamainimise ajaks 1397. Tegu oli puukirikuga. Praegune kivikirik on külast sadakond aastat noorem ja selle fassaad ootab uuendamist. Vald toetas projekti omaosalust 45 000 euroga.
Missugune küla aastasadade eest välja nägi, on raske ette kujutada. Vanadel fotodel, mis kujutavad Vabadussõjas langenute monumendi avamist 1925. aastal, paistavad kirik ja mälestussammas kenasti kätte. Nüüd kasvab samba ümber põlispuudega park. Külapäeval ei unustatud rongkäigu, laada ja kontserdi kõrval ka vabaduse eest langenuid ja samba jalamil põlesid mälestusküünlad. Kandis päevgi pealkirja „Olevale olnust“.

Teadmisi ajaloost
Väga meeldival kombel said külapäeval kokku minevik ja tulevik. Kirikusse sisse kiigates oli kohe selge – eriliselt kaunistatud pühakoda andis tunnistust algavast laulatusest. Nii andis iidne pühakoda oma õnnistuse noorpaarile ja seejärel laste orelifestivalist osavõtjatele. Aga enne veel, kui lapsed oma orelimänguoskuse proovile panid, õnnistas kirikuõpetaja Tiit Kuusemaa kiriku ees kaks pinki ja Puhjast pärit köstri Karl Tuvikese vennapoeg Kaarel Tuvike kõneles Käsu Hansust.
Puhjalased võivad tõesti olla uhked oma väärika ajaloo üle. Siin teenis Vastse Testamendi tõlkija Adrian Virginius, kelle palvel saadeti 1686 Puhja lapsi õpetama üks Forseliuse kasvandik. Kas ka Käsu Hans Forseliuse seminaris õppis, pole teada, aga 1701 oli ta igal juhul Puhjas köstri ametis. Ja siin kirjutas ta nutulaulu Tartu hävitamisest Põhjasõjas. 1706 hukkasid venelased ka Adrian Virginiuse, 12. juulil 1708 hävitasid aga Tartu linna.
Nutulaulu „Oh ma vaene Tardo liin“ peetakse esimeseks eestikeelseks luuletuseks, selle vanim koopia on aastast 1714 ja see on säilinud Tartu Jaani kirikuraamatus. Itk loeti ka külapäeval kirikus ette. Mõlemale mehele on aga Puhja kirikuaias pandud ühine mälestuskivi.

Moodne uuring
Kirikumõisas ringi jalutades ei jää märkamata vana-vana hoone ja selle ust silmitsedes võib arvata, et tegu on aidaga. Õpetaja Kuusemaa kinnitab mu arvamust ja selgitab, et hoonele tegi möödunud aastal moodsate vahenditega dendrokronoloogilise uuringu Alar Läänelaid. Uuringu tulemus näitab, et ait pärineb aastast 1751.
Tänu projektitaotlusele sai kogudus hoone päästmiseks 5000 eurot. Murekohaks on katus, aga ka osa palke tuleb välja vahetada. Mais ja juunis on koguduses peetud kolm korda talgupäeva, sest tööd on üle mõistuse palju. Oluline on kiriku ja ümbruse korrashoid, ees seisab veel aida tühjendamine.
„Meil on kolm rauda korraga tules. Raske on rinnet hoida ja natuke hullumeelne, aga kui raha antakse, tuleb püüda,“ sõnab õpetaja. Täpsustuseks tuleb öelda, et raha on saadud ka kiriku fassaadi ja avatäidete ning pastoraadi renoveerimiseks.

Puhja pärl
Kiriku kõrvalt leiab Puhja vana apteegi, kus külapäeval oli kohvik avatud. Külastajaid rõõmustas seal muusikaga Onu Endel, nii nagu teda kodukohas kutsutakse. Lai naeratus näol, tõmbas ta lõõtsa. See olla tal kolmas lõõts ja tehtud oma kätega. Niisugused toredad inimesed elavad Puhjas.
Kus elasid siin 19. sajandi lõpus kihelkonnakooli õpetajatena töötanud helilooja Aleksander Läte ja luuletaja Gustav Wulff-Õis, kelle mälestuskivi samuti kirikuaiast leiab, ei tea. Aga kohalik pärl on kindlasti ka pastoraat, millel vanust peaaegu sada aastat. Vana pastoraat põlenud õpetaja Jaak Valgu teenimise ajal 1912 maha ja uus valminud õpetaja Tõnu Markuse eestvõttel 1920ndate alguses. Tegu on suure hoonega, mis sobis hästi kirikumõisa.
Nõukogude ajal oli see koolile abihooneks, selgitab õpetaja Kuusemaa. Seal oli internaat, käsitöötoad, alumisel korrusel elas õpetaja. Räägitakse, et haridusosakonnast nõutud õpetaja väljatõstmist, sest õpilastel olevat sobimatu temaga ühes majas elada. Direktor August Kirsipuu oli aga sellele mõttele vastu ja Jaan Lääne võis pastoraadis edasi elada.
Praegu on pastoraat üksjagu räämas ja ootab remonti. Omaosaluseks vajalikust rahast on osa puudu, muidu võiks riigihanke välja kuulutada. Kogudus unistab ka verandade taastamisest, aga kas see kunagi teostub, ei tea. Kui veel metsistunud park korda saab … Kärneri ameti võiks tõesti uuesti ausse tõsta.

Austust eelkäijatele
Kui kogudus mõtles, kellele mälestuseks kiriku juurde pink panna, oli mõtlemist pikalt. Oma pingi kohalikule kalmistule saavad sinna maetud õpetaja Jaak Valk ja köster Rudolf Peerna, kes hoidsid jumalasõna elavana vabariigi esimese iseseisvuse ajal. Raha nende kahe pingi jaoks veel kogutakse. Kirikuaeda aga said pingid õpetaja Jaan Lääne ja organist Hildegard Linno, kes hoidsid koguduseelu jõus nõukogude perioodil. Mälestuspinkide pühitsemisele külapäeval oli tulnud ka õpetaja Lääne poeg, Paide koguduse organist Olaf Lääne.
Igapäevane elu viib siiski mõtted pigem tulevikule. Külapäevale eelnenud neljapäeval, 7. juunil, külastas Puhja kogudust peapiiskop Urmas Viilma. Algselt peapiiskopi tervituseks mõeldud väike kontsert kasvas kooli initsiatiivil suureks ja täitis kiriku lastega. Ühisel pidulikul lõunasöögil koguduse juhatuse ja nõukoguga viibisid ka Elva vallavolikogu esimees Maano Koemets ja muinsuskaitsja Inga Raudvassar. „Kohtumine oli hästi sünergiline, lähendas valla juhtkonna ja koguduse suhteid,“ on õpetaja Kuusemaa kohtumise üle rõõmus.
Kohtumisel õpetaja juures kodus kõneldi õpetaja elust ja teenimisest, jagati rõõme ja muresid ning õpetaja Kuusemaa kinnitas, et ei kavatse veel pensionile jääda.
Rita Puidet

Puhja Püha Dionysiuse kirik
Puhja kirikut on esmakordselt mainitud 1397.
Praegune kivikirik ehitati aastatel 1495–1499.
Altarimaal „Kristus ristil“ valmis 1859. Autor Anton Bauer.
Kirikus on haruldane Müllverstedti orel aastast 1882.
Möödunud aastal oli koguduses 51 liikmesannetajat.

Pildigalerii: