Vastuvett ujuja. Raamatujutud Arne Hiobiga

Teoloogiaprofessor Arne Hiobil on tänavu ilmunud kolm oma raamatut ja lisaks on tulemas tema koostatud hiigelkogumik Fanny de Siversi kirjatükkidest. Arvestades, et ainuüksi viimase esimene köide, mis ilmub 30. novembril, mahutab 600 lehekülge, on see meeletu sõnaproduktsioon ja -käitlus olnud ning paneb esmalt küsima, mida sõna Arne jaoks tähendab.

„Eks ta sellisel kujul, nagu õhk võngub ja trükimust väljendab, on inimlik, aga kummalisel moel väljendavad materiaalsed elemendid Vaimu. Esmapilgul Vaimu muidugi ei leia, aga sellest pole midagi, sest kui inimese aju uurida, siis ju ka ei leia vaimu ehk teadvust, vaid üksnes seda, et bioloogiline elu on olemas ja mingid funktsioonid käivad,“ mõtiskleb ta ja jõuab arutledes möönmiseni, et see on sarnane sellega, kuidas Jumal on maailmas kõikjal lähedal – teispoolselt.
Ennast Arne Hiob kirjanikuks ei pea, sest ei ole mitte kunagi kirjutanud romaane, novelle ega jutustusi. Reeglina ta ka ei loe ilukirjandust, sest see viidab aega ja siis ei jõuaks muud teha. Psalmidest muidugi ei saa üle ega ümber, aga ega needki ole ta lemmikud Piiblist. Märkimisväärne on see, et Arne Hiob, keda on isegi masingiaaniks nimetatud, on ka oma doktoritöös Uku Masingust luulelise külje välja jätnud – teemaks on „Uku Masingu religioonifilosoofia põhijooned“.
Sellestsamast doktoritööst saati võib Arne Hio­bit nimetada kirjutajaks. Vikerkaares ja Akadeemias hakkasid ilmuma tema artiklid ja kui Jaan Kiivit ta konsistooriumi assessoriks kutsus, siis tuli kirjutada ka ajalehe juhtkirju. Peagi pani ta kokku raamatu „Uusaja kristlikud mõtlejad“ ja hakkas seda esitama ka televisioonis Katrin Seppeli sarisaates „Ajalik ja ajatu“.
Niimoodi samm-sammult on kõik läinud ja praeguseks on Arne Hiobil valminud juba 15 raamatut. Põhjendus kirjutamiseks on selge: „Ma elan kogu aeg selles vinklis, et Euroopa ilmalikustub, aga sellele tuleb vastu olla. Kui teistmoodi ei saa, tuleb moodustada kristlik alternatiivühiskond. Kristlus on suurem kui see maailm – seda õpetab Piibel ja sama õpetab ka Uku Masing. Sealt jõudsingi selleni, et hakkasin neid asju kirja panema.“
Särav Fanny de Sivers vajab loomingu avamiseks eraldi lähenemist, aga siinkohal räägime Arne Hiobiga mõne sõna tema suve alguses ilmunud artiklikogumikest „Edasiminekuks tuleb kell õigeks keerata“ ja „Kirik on pühapaik, kus kohtame teispoolsust“ ning 8. novembril esitletud raamatust „Paulus. Rahvaste apostel ja meie tänapäeval“.

Sul mahub selle aasta sisse neli raamatut. Muljet avaldav! Kellele sa need oled mõelnud?
Arne Hiob: Neli raamatut aastas … See vajab täpsustamist. Neist kaks on kogumikud varasematest kirjutistest ja need ma panin kaante vahele loomulikult korraga – enne veel, kui piltlikult öeldes ära keelatakse. Kogemus näitab, et kes on tahtnud lugeda, need saavad mu tekstidest ka aru – sellest on mul hea meel. Raamatud on mõeldud nii teoloogidele õpikuks kui ka kõikidele huvilistele, eesti rahvale.

Sa ütled oma 25 aasta artikleid koondavate raamatute eessõnas ja rääkisid ka esitlusel, et nüüd on mingi piir su elus kätte jõudnud …
Tundus nii, et mis ma kirjutatut ikka ripakile jätan – koondasin kogumikesse kõik selle, mille 1990ndatest peale olin enda jaoks läbi töötanud, tõlkinud ja loengute jaoks ette valmistanud. Võib-olla tekib nüüd natukeseks seisak, mine tea … Eks ma tajun kogu aeg kuidagi maailma lõpu tulemist. Jumala juures on tuhat aastat nagu üks päev ja üks päev nagu tuhat aastat.
Jeesuse ülestõusmisest on möödunud kaks päeva. Kui kolmas päev, s.t kolmas aastatuhat Jeesuse tagasitulekuks veel juurde panna – nii nagu ta oli kolm päeva hauaihus, enne kui üles tõusis –, siis ka see on väike aeg igaviku ees. Inimese maine lõpp on lähedal. Näiteks 50 aasta pärast oleksin ma 107aastane – no see on vaevalt usutav. Samal ajal toimuvad maailmaajaloos sündmused, relvad tärisevad, vastuolud keevad. Usku kuulutatakse, aga usku ka tõrjutakse.
Selle kõige kõrval see 25 aastat siin Tallinna Jaani kirikus … Ilus ümmargune arv muidugi, aga muud mitte midagi. Tasub tähistada ja kirjutatu kokku võtta. Pauluse raamat on mul teadaolevalt viimane. Ma küll loodan, et kirjutan veel, aga ei tea, mida. Üldiselt on kätte jõudmas hetk, kus ma olen kõik oma materjalid raamatutesse suunanud.

Teemasid on neis suvel ilmunud raamatutes seinast seina. Kollase kaanega raamatu pealkiri ütleb, et edasiminekuks tuleb kell õigeks keerata. Mida sa sellega mõtled?
See tähendab, et kirik ei tohi ajaga kaasa joosta. See häda on meil paraku siiski kõigil – ühel rohkem, teisel vähem. Maine maailm oma magnetiga on ikka kole kõva, tahtes peale sundida omad skeemid. Nii tekib teatav teoloogiline nomenklatuur, mis käitub nii, nagu on poliitiliselt korrektne läänemaailma teoloogilises ja üleüldises vaimses valdkonnas.
See on ilmalik ühiskond, kus Jumal tohib kõige rohkem üldse olemas olla, peale olemasolemise ei tohi ta enam midagi teha. Kindlasti ei tohi ta imesid teha ega maailmaprotsessi sekkuda. Jeesuse neitsistsünd ja tühi haud olevat väljamõeldised ja neid tulevat kuidagi eksistentsiaalselt interpreteerida. Vabandust! See on inimese välja mõeldud jumal, sellist ei ole olemas.
Päris Jumal loob, sekkub, sünnitab neitsist ja tuleb hauast läbi. Igasuguse ilmalikustunud teoloogia suhtes tuleb hoida distantsi. Nn liberaalne teoloogia, mida levitatakse, on ekslik ja sellele tuleb otsustavalt vastu seista. Seda sihti teenivad ka minu raamatud.

Kas selle tõttu hakkab Sulle külge jääma ka mõningane dissidendi maine?
Akadeemilise nomenklatuurteoloogia positsioonilt võib-olla küll, kuigi ma kuulen seda esimest korda – aga ma ei eita seda, võib-olla see tõesti on nii. Oleks küll aeg EELK-l ja eesti rahval ärgata. See, mis läänes toimub, on suurelt osalt kristluse tõrjumine ja Jumala eemalelükkamine. See on taas mingi vasakpoolne versioon uuel moel, mis räigel kujul oli Nõukogude Liidus ja rafineeritud kujul tuleb läänemaailmast.

Kas oskaksid neist raamatutest midagi välja tuua, soovitada?
Teise raamatu pealkiri on „Kirik on pühapaik, kus kohtame teispoolsust“. See toob välja selle, mis on mulle südamelähedane. Kirik on seotud teispoolsusega, ta on Noa laev, haigla, isegi nišš teatavas mõttes, ta ei lahustu muus maailmas. Kirikus peab olema müstika, transtsendentne joon, mis ühendab teispoolsega. Püha ruum on ruum, kuhu sisenetakse värisedes ja kartusega pühaduse ees. Kui sellist kartust ei teki, siis ei teki ka tõelist rõõmu ega armastust. Püha ruumi tuleb hoida.

Kas ei teki vastuolu, kui seda kirikuseintest väljaspool väljendada: raamatutes, Facebookis jms? Kas see ei hakka müstilisust, pühadust vähendama?
Müstiline pühadus on objektiivne suhe objektiivse Jumalaga, kes on olemas ka siis, kui keegi teda ei usuks. See ei ole subjektiivne tunne või müstilise kaemuse subjektiivne äratamine, vaid pigem teiselt poolt lähtuv nähtus. Loomulikult võime küsitavat teha me kõik …
Mina näiteks kipun viimasel ajal liiga palju klaveril ilmalikku muusikat mängima. Olen seda seni pigem varjanud. Aga näen, et inimestele üldiselt meeldib, kui ma klaverit mängin, ja keegi kuuldavalt ei pahanda, miks kirikuõpetaja ragtime’i klimberdab. Jatsu ma muidugi ei mängi pühakojas, küll aga vahel kiriku kõrvalruumis.

Kust sul üldse tekkis mõte Paulusest raamat kirjutada? Üldiselt kipub ju niimoodi olema, et ütled Arne Hiob ja mõtled Martin Lutheri või ortodoksia peale.
Väga lihtsalt. Hakkasin lugema Vana Testamendi kohta mõningaid konservatiivseid Piibli-professoreid Saksamaalt ja olin lausa üllatunud, mida nad Moosese raamatute puhul esile toovad – et need, välja arvatud esimene, kus Mooses polnud veel sündinud, on kirjutatud pealtnägija stiilis. Akadeemiline teoloogia aga paljuski kahtleb. Ega ma oma raamatutes Piibli kohta ka kusagil otse ei ütle, kuidas täpselt on, sest kes seda täpselt öelda oskabki.
Kuid käisin niimoodi terve pühakirja läbi – „Piibel usu ja teaduse vahel“. Siis vaatasin, et Jeesuse kohta on veel palju ütlemata – kirjutasin teise raamatu, „Jeesus usu ja teaduse vahel“. Need kaks Allika kirjastuses välja antud raamatut kuuluvad kokku. Oma Rooma-raamatus ma olin Peetrust käsitlenud, mingil määral ka Paulust. Johannes oli esile kerkinud siin ja seal juba Jeesusega ning samuti Patmose raamatuga seoses. Jäigi järele Paulus. Ainsana, kes oli veel käsitlemata. Mõtlesin, et teen nüüd selle ka ära.

Kas Paulust on mõnes mõttes lihtsam tänapäevaga seostada kui nii mõndagi teist Uues Testamendis? Juba see Saulusest Pauluseks saamine … Kõik on nii inimlik! Samal ajal oli Paulus ääretult tark – Piiblis on ka „tuhmimate tüüpide“ kohti, kui nii võib öelda, selliseid lihtsakoelisemaid.
Jah, intellektuaalidele on Paulus küll võib-olla lähedasem kui teistele, aga ma arvan nii, et ega kristlust ühest küljest ei saagi tänapäeval mõistetavaks teha. Kui selline ilmalikustumine jätkub, nagu on toimunud, ja maailma tajutakse pigem progressina, kus religioonist vabanetakse, siis nii mõtlevatele inimestele ei saa kristlust lähedaseks teha.
Teisest küljest võib imestada, et on igasuguseid nähtusi olemas: endiselt on olemas inimesi, kes tulevad usule. Endiselt on ka neid, kes isegi kreatsionistiks muutuvad – see on küll põlatud sõna, aga samal ajal on tegemist inimestega, kes usuvad, et Piibel peegeldab tegelikkust rohkem, kui praegune üldlevinud arvamus seda eeldab. Kui selliseid inimesi on, siis nende juures kõneleb Piibel palju lihtsamini kui teistel.

Huvitav koht Pauluse raamatus on sul see, kus oled välja toonud teoloogiaklassik Adolf von Harnacki mõtte, et variserlus oli oma maailmamissiooni täitnud juba sellega, et oli Pauluse sünnitanud. Räägi siit palun edasi.
Variserlus on nähtus, mida on hiljem tõlgendatud ja ka viltu tõlgendatud. Ajaga kaasas käies on loodud variseri kuju, mis puudutab rohkem oma aega. Uue Testamendi põhjal tuleb välja, et Jee­sus ei heida variseridele ette kitsarinnalisust. Ta heidab neile ette, et nad liiga vähe seadusest hoolivad. Ta rõhutab, et seaduse juurde peab kuuluma ka lugupidamine, armastus ja hoolimine – seda variseridel nappis. Just seda heidab Jeesus neile ette, mitte seda, et nad liiga palju seadust peavad. Ei. Ta ütleb ühe koha peal väga selgelt, et ühte tuleb teha ja teist ka mitte unustada. Olen sellest kirjutanud raamatus „Jeesus usu ja teaduse vahel“. Igatahes Paulus oli variser.

Siinkohal iseloomustagi palun Paulust.
Paulus oli väga haritud mees, inimlikke konarusi oli tal samuti, aga iseloomustamiseks tuleb rõhutada, et evangeeliumides pole kusagil viidet, et Jeesus veel kutsuks kellegi uueks apostliks 12 apostli kõrvale. Püha Vaim langeb nelipühapäeval – peaks olema kõik. Aga ühel hetkel Jeesus kutsub Pauluse. Selles mõttes ma saan aru, kui öeldakse, et Pauluse kutsumine on võrdväärne nelipühasündmusega. Ju siis Jeesus vajas oma jumaliku tarkuse põhjal üht haritud usumeest, et teha kristlus paljurahvuseliseks. Seepärast on ka selge, miks on algusest peale nii aru saadud, et Paulus on tõeline apostel ja tema kirjad on Jee­suse õpetuse ehtne kommentaar. Need kuuluvad pühakirja võrdselt teiste kirjadega.

Mis aspekte sa veel sooviksid sellest raamatust välja tuua?
Ma puudutan seal kaht diskussiooniteemat: üks on keeltega rääkimine – lisaosas – ja juhin tähelepanu, et Paulus seda siiski ei propageerinud, kuigi mõningail juhtudel sallis seda. Käsitlen teemat rahulikult ja püüan, et ma kedagi ei solvaks ega laimaks.
Teine teema on see, et ikkagi on olemas akadeemiline teoloogia oma Saksamaalt lähtuvas mõjuversioonis, kus alates Teisest maailmasõjast ei ole osa Pauluse kirju enam tunnistatud Pauluse kirjadeks. Uuemal ajal on välja toodud, et need on siiski vaid hüpoteesid, mida ei ole tõestatud. Kui arvestada, et ingliskeelne keeleruum on teistsugune, seal on tunnistajad ja mittetunnistajad umbkaudu pooleks, siis kujutage ette, kui ühelt inimeselt võetakse kirjad ära hüpoteeside põhjal! Siis luuakse temast moondpilt. Aga kui Jeesus päriselt kutsus Pauluse oma apostliks, siis moondpilti luua …
See läheb otseselt kristliku usu vastu. Selle ma toon ka sisse. Ei ole naljaasi, et ükskõik kellelt mingi tekst pärineb. Hinnangus peegeldub meie enda suhtumine ja sellel on tagajärjed – mitte ainult enda elus, vaid ühiskonna ja kiriku elus. Me vastutame Jumala ees oma kirikuelu pärast, mida me levitame ja teeme. Eriti vastutavad kirikuõpetajad – õpetuse eest, mida nad õpetavad.
Margit Arndt-Kalju

Ilmunud raamatud
Praeguseks on Arne Hiobil ilmunud 15 raamatut.