700kohaline kirik vajab tõsist remonti

Sihvakas ja 9meetriste akendega Maarja-Magdaleena kihelkonnakirik asub küll väikseks jäänud külas, aga pole kaotanud oma suursugusust.

Koguduse diakoni Aivo Prüki sõnul sai külaskäik teoks tänu koguduserahva innukusele. Õunapuu on esimene minister, kes on kirikusse oma jala tõstnud. Uhke ja suursugune kirik on hävimisohus. Kogudus on oma mures pühakoja pärast kannatlik olnud ja palveis Jumala poole pöördunud.

Aivo Prükk ütles, et nad on jälginud, kuidas riik, kes on võtnud endale kohustuse kirikuid remontida, Maarja-Magdaleena kirikuhoonest mööda vaatab. «Muinsuskaitse raha ja nn riikliku kontrolli abil on kirikut lausa rikutud,» ütleb diakon. «Keegi selle vastu huvi ei tunne, seetõttu oleme sunnitud kõvemat häält tegema oma õiguste kaitseks.»

Koguduseliikmete toel

Mall Vaidla küsinud söakalt ühel poliitilisel kohtumisel parteijuhtidelt, et miks nende kirikule remondiks sentigi raha ei anta. Lubanud siis juhid kohale minna ja tulidki. Imestanud, et Jõgevamaal nii suur kirik on.

Maarja-Magdaleena kirik asub Põhja-Tartumaa kihelkonnakeskuses. «Kihelkond asub Jõgevamaal Tabivere, Saare ja Palamuse vallas ning Tartumaal Tartu vallas; kihelkonda kuuluvad veel väike osa praegusest Kasepää vallast ja osa Vara vallast. Koguduseliikmeid on kõigist neist valdadest, lisaks veel Tartu linnast,» selgitab Aivo Prükk.

Täna kuulub veidi enam kui sajaliikmeline kogudus kiriklikult Tartu praostkonna koosseisu ja maakondlikult Jõgeva maakonda. Maarja külas, mis tekkis kiriku ümber enne II maailmasõda ja nõukogude ajal, elab paarsada inimest. Maarja-Magdaleena kirik mahutab kolm korda rohkem – 700 inimest.

Aivo Prükk kiidab oma inimesi, kes on agaralt asunud tegutsema ja raha hankima kiriku päästmiseks. Maie Nisu kirjutas projektitaotluse kiriku uste renoveerimiseks. Maavanem Aivar Kokk kinnitas, et selle raha kogudus ka saab. Illar Meeru on palju ehitusasju ajanud ja tegi ise lühtrid korda.

Kogudusel on olemas katusekonstruktsioonide renoveerimise projekt, mida on rahastatud pühakodade programmist. Uue katuse tegemiseks on ka viimane aeg, sest seda võib nimetada avariiliseks. Viimati vahetati katust u 30 aastat tagasi ja mõni toona seal turninud mees on täna ise vaimuliku seisuses või lööb kusagil teises kirikus kella.

«Tegelikult on see kirik üldse püsti koguduseliikmete kõva töö tõttu,» arvab diakon, «sest nõukogude ajal oli Maarjas väga tugev surve kirikule. Paljud praeguseks lahkunud koguduseliikmed, kelle nimesid me kõiki ei teagi, on olnud oma au ja tihti ka töökoha hinnaga kiriku juures raskel ajal.»

Põhjalikult ümber ehitatud

Tornikiiver roostetab, 9 meetri kõrgused aknad ei püüa tuult kinni ja logisevad, klaasid on katkised või hoopis puudu. Aivo Prüki sõnul ütlesid nii minister kui ka maavanem, et kirik tuleb korda teha nii, et see ei oleks loodusjõudude meelevallale avatud. Usutavasti ei jää see ainult valimiseelseks lubaduseks, sest nn poliitiline raha on ju nagunii jagatud.

Maarja-Magdaleena kirikut on esmamainitud 14. saj Palamuse abikirikuna. Liivi sõjas võlvid kaotanud kirik taastati 17. saj. 1885–87 rekonstrueeriti kirik G. H. Beermanni juhendamisel neogooti vormides. 1880. aastatel ei rahuldanud kirik enam koguduse vajadusi: ei mahutanud sageli kõiki kirikulisi, sisekujundus ei olnud küllalt pidulik, puudus torn.

Tol ajal ehitati Eestis rohkesti uusi ja tehti ümber vanemaid kirikuid. Seda võimaldas ka Maarja-Magdaleena kihelkonna majanduslik olukord ning kirikukonvent otsustas ette võtta kiriku põhjaliku ümberehituse. Maarja-Magdaleenas oli tol ajal õpetajaks Tartumaa praost Woldemar von Mickwitz (Maarja-Magdaleenas 1843–1892).

Kirik ehitati idasuunas kooriruumi võrra pikemaks ja uude ossa paigutati altar. Sellega suurenes pikihoone nii, et pärast ümberehitamist oli võimalik paigutada kirikusse 700 istekohta. Ehitati käärkamber ja kiriku läänepoolsesse otsa torn. Kiriku põhjapoolne sissekäik sai eeskoja ja kogu kirik suuremad aknad. Viimane põhjalik remont teostati 1937. aastal enne kiriku ümberehitamise 50. aastapäeva.

Aivo Prükk, Maarja-Magdaleena koguduse diakon:
Kirikuhoone olukord on meil täbar. Seis on täbar ka meie pastoraadihoonega. Pühakoja seis peegeldab sümboolselt teatud mõttes ümbruskonna inimeste vaimulikku olukorda – räämas. Ja kui kirikuhoone korda teha väliste vahenditega, annaks see ehk vale signaali: korras läikiv kirik keset katkisi inimesi. Tegelikult on vaja inimesi rohkem parandada.

Koguduses olen siiski näinud kirikuhoone seisust hoolimata midagi muud. Ma ei saa kuidagi kirikuhoone olukorra täbarust seostada koguduse olukorraga. Meil on pühendunud inimesi. Meil on noori ja lapsi.

Kirik tuleb muidugi korda teha ja riik on selleks kohustuse võtnud. Aga kogudusepoolselt on sõnum ühene: oleme olemas. Kirik on varemgi varemetes olnud ja üles ehitatud. Ja kui kogudus on olemas, siis on ka piirkonnal lootust.