Põgene, vaba laps!

1. oktoobri Eesti Päevalehes tõdeb õiguskantsler Allar Jõks, et kodaniku ja riigi vahelised suhted ei toimi Eestis sugugi nii, nagu peaks: «Täna pean kurbusega jälgima just riigivõimu tegevuses viimasel ajal tuntavat trendi juhtida riiki läbi käskude ja keeldude, läbi karistuste karmistamise ja põhivabaduste piiramise, läbi rangete ja ultimatiivsete meetmete. See kõik ei loo õiguskindlust, sotsiaalset turvatunnet ning usaldust ja armastust oma riigi vastu.»
Pärast rohkem kui kümme aastat kestnud turumajandusliku liberalismi ja eetilise relativismi seni peatumatuna näivat võidukäiku on igatsus kõva käe ja valju korra järele igati mõistetav.
Paraku meenutab see lugu Mulla Nasreddinist, kellel oli kaks kitse. Kord kiskus üks kitsedest end lahti ja jooksis minema. Mulla otsis teda kaua, kuid üles ei leidnud. Tulnud koju, võttis ta vembla ja hakkas sugema allesjäänud looma. «Miks sa teda peksad?» küsisid naabrid. «Te ei tunne teda!» hüüdis vihane Mulla. «Kui ta lahti pääseks, jookseks ta tollest nobedamini.»
Valitsuse algatatud seaduseelnõu nõuab inimeselt elukohta sissekirjutust. Vallo Toometi meelest peegeldab sissekirjutus selgelt orjalikku ja totalitaarset mõtteviisi: inimene on mutrike, kelle üle riigil peab olema totaalne kontroll. Tere tulemast tagasi Nõukogude Liitu!
Teine seaduseelnõu keelab põhikooliastme õpilasel lapsevanema loal koolist puududa, kui tegemist pole just haiguse või läbimatu kooliteega. Edaspidi saab «kodustel põhjustel» koolitööst kõrvale jääda üksnes koolidirektori loal. Lastevanemate liidu peasekretäri protest, et iga lapsevanema põhiseaduslik õigus on otsustada oma lapse ja tema haridustee üle, ei ole ametnike jaoks veenev. Laps kuulugu pigem riigile ja koolile, mida esindab direktor. See on kooli ja kodu koostöö eesti moodi.
Kui tegemist oleks üksnes juhuslike seadusemuudatustega, poleks põhjust ärevust tunda. Kuid viimasel ajal tundub üha enam ja enam, et küsimus on maailmavaates.
Professor Rein Raua tulevikunägemus on mõtlemapanev: «Vaba maa asemel elame lähiajal üsna sumbunud õhuga tigedas kolkas, kus iga algatus alla surutakse ja kõik võimalused midagi teha on koondatud kitsa, piiratud ja mitte eriti avara silmaringiga küünikute ringi kätte, kellest keegi ei ole suutnud elus millegi muuga hakkama saada kui truualamlik parteitöö. Ja ei ole mõtet süüdistada patriotismi puudumises neid, kes nende reeglite järgi elada ei taha. Suur osa mu tutvusringkonnast koosneb üliõpilastest, ja üha tihedamini kuulen neilt murettekitavat lauset: keegi meist ei tahaks lahkuda Eestist, kuid kõik me soovime tihti ära Eesti Vabariigist. Tagasi vabale maale.» (Rein Raud, «Tahaksin tagasi vabale maale», EPL 05.07.2004).
Sellele mõeldes hingan kergendatult, sest elan ja töötan vabas rahvakirikus. Siin ei pea kodukoguduse kantseleisse valeandmete esitamise eest 6000-kroonist trahvi maksma, samuti pole jumalateenistuselt või leeritunnist puudumiseks tarvis peapiiskopi kirjalikku luba.
Ka mina tahan elada vabal maal. Ma pole nõus olema kits, kes saab kolki seetõttu, et äkki jookseb ta ketist lahti pääsenuna liiga kiiresti.