Demokraatia ei püsi iseenesest

Francis Fukuyama kirjutas aastal 1992 raamatus «Ajaloo lõpp ja viimane inimene», et inimühiskonna ajalugu on lõppemas parima riigikorra – liberaaldemokraatiaga. See rahuldab kõigi riigikodanike tunnustusvajadust, mistõttu neil pole enam vajadust kehtivat riigikorda muuta.
Nii pole inimestel enam kusagile kaugemale pürgida. Käes on «viimase inimese» ajastu, inimesed ei püüa enam olla teistest paremad, neil puudub vajadus võidelda türannia vastu ja oma õiguste eest, nad piirduvad vaid omaenda väikeste vajaduste täitmisega ning on õnnelikud. Kaksteist aastat hiljem pole aga liberaaldemokraatia universaalne võit sugugi vaieldamatu.
Demokraatia võitis tunnustust vastandudes võimu kuritarvitustega ja läbi järjest laienenud rahva poliitilise osaluse. Kuni 19. sajandini omasid enamus ühiskondlikke reformliikumisi ka usulist väljendust, kuid domineerivates kristlikes kirikutes peeti demokraatiat inimühiskonna võimukorralduse väärnähtuseks. Traditsionaalse ühiskondliku võimukorralduse aluseks polnud rahvas, vaid kuningas, aristokraatia ja kirik. 20. sajandi teisel poolel aga suuremate kristlike kirikute seisukohad muutusid ning rohkem on näiteid demokraatiat toetavatest kirikutest kui vastupidi. Kiriku toetus demokraatiale on siiski küllalt hiline nähtus ning see ei tähenda, et kirik toetataks demokraatiat kõikjal, näiteks ka kiriku sees.
Demokraatial kui «rahva võimul» on pea võimatu teostuda ilma rahva aktiivse osaluseta. Meil kehtiv esindusdemokraatia nõuab rahva-poolset vaeva – kui mitte otsest, aktiivset poliitilist ja ühiskondlikku osalust, siis vähemalt asjatundlike valikute tegemist oma esindajate valikul. Demokraatia pole seega midagi paratamatut, iseenesest tekkivat, mille suunas liigutakse ka siis, kui selle suunas mingeid erilisi jõupingutusi ei tehta.
Isegi siis, kui nähakse vaeva, võivad demokraatiaga kaasneda tõsised probleemid. Eelmisel nädalal ajakirjandusele intervjuu andnud kunagine Eesti korvpallikoondise edukas peatreener Jaak Salumets nentis, et üheks meie korvpalli allakäigu põhjuseks on olnud ka peatreenerite poolt mängijatele antud liigne sõnaõigus (tulemuseks on «laat»). Koondis on edukas, kui kõik mängijad vaidlematult täidavad peatreeneri nõudmisi. See aga tähendab, et autoritaarsem juhtimine on (vähemalt korvpallis) paremini toimiv.
USA ja lääneriikide riigipead tunnevad muret Venemaal üha võimenduva demokraatia kriisi üle. Vene telekanalites aga võib pea iga päev kuulata seisukohavõtte, et lääneriikide poolt toetatud Jeltsini-aegne liberaaldemokraatlik suund tõi kaasa vaid majanduslikke probleeme, korruptsiooni ja riigi lagunemise.
«Tõelise demokraatiani» viib sootuks teine tee, mis kõigepealt vabaneb Jeltsini-aegsetest probleemidest – vastasseisust duumaga, sõltumatu meedia, terroristide ja oligarhidega. Kui lääs süüdistab Vene riigijuhte ebademokraatlikes võtetes, väidavad mainitud telekanalid, siis läänes mõõdetakse Venemaad lääne standarditega (liberaaldemokraatia, inimõigused jne), mis pole Venemaale omased. Venemaad tuleb mõõta sealsete tavade ja ühiskondlike normide kohaselt. Samal ajal näib Putini populaarsus ja vene rahva enesehinnang aina kasvavat. Võibolla toimib demokraatia Venemaal halvemini kui praegune autoritaarsema riigivõimu variant?
Ajaloos on olnud näiteid «puhtast demokraatiast» (rahva otsesest võimust ehk otsedemokraatiast) vaid väikestes ühiskondades ning needki pole alati positiivsed olnud. Demokraatia edukaks toimimiseks peab sellega paratamatult kaasnema teatud autoritaarsemaid-normatiivsemaid elemente ning «valitseva rahva» enda aktiivset osalemist.
Alar Kilp