Andmise rõõm

Mida külvad, seda lõikad. Küllap tuleb see tõetera meelde elujuhtumitel, kui tehakse kokkuvõtet oma tegemistest või sõna otseses tähenduses lõigatakse vilja ja kogutakse valminud saaki. Vastavalt elualale tehakse taolisi hinnanguid sõltuvalt töörütmist. Sügisel teevad seda maaharijad, aiapidajad, suvehooaja töötajad.
Avaramas tähenduses mõistetakse rahvatarkust külvamisest ja lõikusest ka hariduse omandamist innustades: mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea. Sõjameestele on väljaõppe juhtsõnaks saanud kuulsa väepealiku tõdemus: raske õppusel, kerge lahingus. Ilusate ja tugevate elureegliks on juhtmõte: igaüks on oma õnne valaja.
Unustada ei tohiks aga looduse seaduspärasust – inimene külvab ja lõikab, aga Jumal laseb kasvada. Jumala dimensiooni arvestamine kasvamise ja arenemise protsessis nihutab nii mõnegi tegemise ja vaevanägemise hinnangu oma õigesse asendisse. Mitte juhuse ja saatuse tähendusse, vaid inimese ja Jumala tegelikku suhtesse.
Lõikustänupüha tavaks on olnud tuua kirikusse ande, millega antakse tänu ja kiitust Loojale, kes on lasknud viljal kasvada. Seda võib nimetada ka ohvririituseks, sest vilja asetamine altari ette tähendab saagi ühe osa tagastamist Jumalale. Sellega on püütud väljendada inimese ja Jumala vahelist suhtlust. Meenutatakse ka lepingut, millega Jumal pani inimese maad harima ja vastutama looduse säästliku hoidmise eest. Ja Jumal nõuab oma osa!
Ohvriandide toomist võime mõista aga veel laiemaski ja mitmes erinevas tähenduses. Kõiki puudutab mõiste «aeg». Palverändur palus: «Õpeta meid meie päevi arvestama, et saaksime targa südame.» Aega on vähe või ei kasutata seda arukalt. Pühapäeva pühitsemine on aja ohverdamine Jumalale. Annad tagasi ühe osa kingitud ajast. Öised tunnid võetakse niigi sinu käest.
Teenimine kirikus tähendab samuti ohverdamist. Kindlasti leiaks vaimulik või kirikumuusik väljaspool kogudust tasuvama ametikoha. Koguduse palgalised teenijad on sageli toonud ohvriks oma isiklikud huvid. Mõnikord mõjutab see isegi peresuhteid.
Vabatahtlikud abistajad ja koguduse usaldusisikud – nõukogu ja juhatuse liikmed annavad oma panuse vabast tahtest ning oma piiratud ajast küsimata selle eest tasu või tunnustust. Aga tunnustust väärivad nad kindlasti. Arvan, et nii mõnigi pühakoja uks jääks suletuks, kui ei oleks tänuväärseid võtmehoidjaid ja ukse avajaid. Teeliste kiriku ettevõtmise õnnestumine on paljuski toimunud selliste inimeste abil.
Koguduseliikmeid, kes sooviksid kaasa aidata koguduse elu kujundamisel ei olegi nii vähe. Tuleb vaid osata leida õige teenimise viis ja kaasata ristiinimesi ühisesse kuulutustöösse. Evangeeliumi kuulutamist on tabavalt nimetatud külvamiseks – Jumala sõna külviks. Külvamisel saab iga koguduseliige anda oma osa. Kes muud ei suuda, siis palvetada saab ikka.
Kogudus tegutseb ka väljaspool jumalateenistuse aega, elab oma majanduselu, kasvatab lapsi, suunab noori, hoolitseb eakate eest. Kes kõike seda teeb? Kas oleme neid piisavalt innustanud ja motiveerinud? Kas oleme märganud nende ohvriandi, nende kulutatud aega ja pühendumust?
Vahest on lõikustänupüha just sobilik hetk selleks, et meeles pidada neid, kes on Jumalale andnud oma ohvri, kes on teinud seda rõõmsa meelega, olles ustavad ristimisel või leeriõnnistamisel antud tõotusele. Tänagem Jumalat, kellelt tuleb kõik hea and, ja tänagem neid, kes oskavad seda andi mõistlikult kasutada.