Kogu tühisuse üle on Jumala suur lunastusplaan

Sest me oleme päästetud lootuses. Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Kui me aga loodame seda, mida me ei näe, siis me ootame seda kannatlikult. Samuti tuleb ka Vaim appi meie nõtrusele: me ju ei tea, kuidas palvetada, nõnda nagu peab, kuid Vaim ise palub meie eest sõnatute ägamistega. Aga südameteuurija teab, mida Vaim taotleb, sest Jumala tahtmise järgi palub ta pühade eest. Ent me teame, et neile, kes Jumalat armastavad, laseb Jumal kõik tulla heaks – neile, kes on tema kavatsuse kohaselt kutsutud.

Pauluse kiri roomlastele 8:24–28

Tänane jutlusetekst viib apostel Pauluse maailma, päris kaugesse maailma. Üsna vaevaline oli tema mõtteviisile jälile saada. See, mis tema jaoks on keskne teema, on kaasaegse kristlase jaoks pigem ääremaa.

Ootamise piin peab meil kõik siin ja praegu olema.  Me ootame seda, mida ei näe. Ootame kannatlikult. Ootame suve, ootame vihma. Ootame paremat elu. Ootame pingsalt sõja lõppu. Oleme väsinud ja tüdinud vägivallast ja rumalusest võimukoridorides.

Paar aastat tagasi oli levinud ingliskeelne ütlemine YOLO! (you only live once – „Sa elad vaid ühe korra!“). Seega, ei mingit ootamist. Kõik soovid tuleks täita võimalikult kohe. Uued riided, uus auto, uus koduloom, uus tehnika, uus partner. Selle tulemuseks on ületarbimine, keskkonnareostus ja veelgi tühjemad hinged kui enne.

Igasugune ootamine on meile võõras ja tüütu. Ja kui näiteks rong või buss hiljaks jääb, on hea kohe internetist reaalajas järele vaada, kui kaua ja mispärast. Elame infoühiskonnas ja mattume liigse infokoorma alla. Ega sellepärast buss varem tule. Aga meie ebakindlus saab leevendust. Selle asemel võiks lihtsalt rahulikult oodata.

Paulus räägib kadumatust lootusest, sellest, et me ise ka täpselt ei tea, aga muudkui ootame, kuid seda väga kindlameelselt.

Ent juba nähtava lootmine ei ole lootus: kes siis loodab seda, mida ta näeb? Paulus räägib siin sellest lunastusest, mis meid ees ootab. Oleme Kristusega seotud tema surma kaudu, oleme temaga seotud. Temaga, kes on juba teisel pool. Kes on oma ausära juba saavutanud. Võib-olla on see kaudselt võrreldav sellega, kui varem, kui piirid kinni olid, kellelgi tuttavaid või sugulasi välismaal oli. Siis oli ka keegi teisel pool ees.

Jumal on oma loodule ka lunastuse, suurepärase tuleviku ette näinud. Ja me ootame, et aeg saaks täis, et see aeg saabuks. Mitte keegi ei tea, kuidas ja mis, kuid kõik saab olema täiuslik. Me oleme oma vaimus juba Kristusega seotud, kuid ihuline pääste seisab alles ees, selle peale võime  loota ja peame lootma.

Kogu loodus ägab kaduvuse koorma all juba aegade algusest peale. Lähedaste inimeste haigused ja surm, ka omaenese vanusega kaasnevad iseärasused, hoolimata sellest, et meie meditsiin ja tervishoiusüsteem areneb ning inimkond on tervem, keskmine eluiga ning elukvaliteet on kõrgem kui kunagi varem – selle kaduvuse taaga all oleme siiski kõik. Olgu selle väljenduseks siis linnukatk või veresoonkonna haigused.

Kuid kas see tähendab tõesti passiivset ohvrimeelsust? Huvitav on see, et meil ei ole siin omaenese väest üleüldse mingit tegevusruumi. Me ei tea isegi, kuidas ja mille eest paluda, kuidas Jumalaga rääkida, kuidas temaga kontakti hoida, vaid Vaim ise tuleb ja kõneleb ning palvetab meie sees. Olgu see siis palve, soov olla Jumala juures, rääkida Jumalaga, soov näha elu Jumala valguses. Jumala Vaim on see, kes meie meelt kinnitab, et me päris kaduma ei läheks selles kaduvuse ja hävingu meeleolus.

Kõik tuleb kasuks neile, kes Jumalat armastavad. Milline alandlikkus, milline kannatlikkus! Jälle see vastuolu meie aja vaimuga. Ikka öeldakse ju, et „mine tea, millele see hea oli“, „ühtki suppi ei sööda nii kuumalt, kui seda keedetakse“. Aga ristiinimene ütleb nagu Joosep oma vendadele: „Teie tahtsite teha mulle kurja, aga Jumal pööras selle heaks!“

Aga kui hea on näha seda ülisuurt plaani, et kogu selle kaduvuse ja tühisuse üle on Jumala suur lunastusplaan!

Mis siis on selle Pauluse mõttekäigu järgi meie ülesanne? Lihtsalt loota ja usaldada. Lootus on suunatud nähtamatule – kus on näha, seal pole ju vaja loota. Aga kui kristlased millegi peale loodavad, mida nad ei näe, peavad nad kannatlikult ootama nagu kogu loodu. Kui kristlased räägivad oma lootusest, räägivad nad kogu loodu kannatlikkusest.

Minu arvates on väga raske sellega leppida. Mõistan igaühte, kes sellega ei lepi.  Aga Jumal kutsub siiski inimesi ning kingib nende südametesse igatsuse ja äratundmise, et kõik siin ilmas ei ole meie teha.

See äratundmine, et meie elu siinilmas on üürike ja kordumatu, teeb targaks ja annab südikust selle eest võidelda. Olgu see siis selline, nagu ta on. Aamen.

Merike Schümers-Paas

Saksamaal eesti koguduste õpetaja