Euroliidu laienemine Saksamaalt vaadatuna

Esimesel kohtumisel võõramaalasega küsitakse alati, et kust inimene pärit on. Algul vastasin sellisele küsimusele naljaga, et tulen kunagisest Bundesland Estland‘ist. Et tundliku ajaloolise mäluga sakslased seda naljana ei võtnud (ja kuivõrd üldse on tegemist naljaga?), loobusin sellisest enesetutvustusest peagi.
Eesti on väike ja kaugel ning erilisi emotsioone (ei positiivseid ega negatiivseid) see sakslastes ei tekita. Näiteks Poolaga võrreldes oleme märkamatud. Poola odavast tööjõust ja Saksa turul edukalt konkureerivatest kaupadest räägitakse kohalikes uudistes samapalju kui jalgpalli Bundesliga’st või järgmise nädala ilmast (st iga päev ja pikalt). Eesti toodangust olen esimese nädala jooksul näinud vaid ühes hulgipoes Vanilla Ninja plaati ja sedagi sadade teiste hulgas ning tavaliselt tuleb mul oma päritolu seletada rohkem kui ühe sõna või lausega.
Peamine teema, millest siinses piirkonnas (Saksamaa ja Poola piirilinnas Frankfurt/Oderis endisel Ida-Saksamaal) räägitakse, on tööpuudus, elatustase ning Saksamaa valitsuse poolt planeeritav sotsiaaltoetuste reform, mille käigus vähendatakse riigipoolseid kulutusi sotsiaaltoetustele. Riigi raha soovitakse kokku hoida peamiselt vähemkindlustatute arvelt, kelle toetussummadest tahetakse maha arvestada keskmisest suuremat elamispinda, kogumispensioni makseid jms. Et selline muutus puudutab töötuid ja tööpuudus on siin väga tõsine probleem (Frankfurt/Oderis on töötute arv üle 20%!), on valitsuse planeeritav sotsiaaltoetuste reform toonud kaasa viimaste aastate ühe suurema protestimiitingu.
Euroliidu laienemist tunnetavad siinsed elanikud eelkõige majanduslikult, lähtuvalt sellest, kuidas mõjutab laienemine Saksamaa niigi rasket tööhõive olukorda ja heaoluriigi jätkumise võimalusi. See, et viimane laienemine tõi euroliitu esmakordselt kaasa mitu slaavlaste enamusega riiki (Poola, Tšehhi, Slovakkia, Sloveenia), pole probleem. Viimane kümnend on loonud tugevad kultuurilised kontaktid naaberriikidega ning vähemalt kesk- ja ida-eurooplaste puhul pole kultuur probleemiks. Viimastel tuleb kohalikke kombeid aktsepteerida ning nendega harjuda.
Näiteks harjuda saksa korraga: et tänavad on täis silte, et reeglitevastaselt pargitud autod viiakse ära ja koerad peavad olema rihma otsas. Koera, kes pole rihma otsas, olen näinud vaid metsas (mööda matkarada jooksmas käies). Tühjal äärelinna tänaval valgusfoori punase tule taga seistes püüan meeles pidada, et ega ma kodus ole ja rohelise tule ära oodata.
Eestimaise sekulaarse turumajandusühiskonnaga harjunul on raske mõista ka seda, miks suletakse kõik suuremad poed laupäeva pärastlõunal või veelgi varem ning avatakse alles esmaspäeva hommikul. Nii võib pühapäevaselt jumalateenistuselt 30kraadise kuumuse käes kodu poole minnes vaid vaadata, kuidas värskendav mineraalvesi istub kättesaamatus kauguses suletud poe akna taga.
On 21. sajand. Ja sakslastel on pühapäeval lihtsalt hingamispäev. Uskumatu, kas pole?