Võidupüha tänuvõlg

«See on hädaohtlik eksitee, kuhu oleme sattunud. Meie ei sammu rõõmsalt edasi, vaid käime ringiratast, nagu mõni vigase ajuga loom: ei hakka säält edasi minema, kus eeltegijad- ja käijad väsinult maha langesid, vaid algame uuesti oma pääd, et paremal juhul sinna jõuda, kus eelkäijad oma tööd ja käiku lõpetasid.
Ainult rahvad, kes mineviku päranduse aukartuses ja tänumeeles üles tõstavad, sellest ennastki kinnitavad ja selle juhil teele lähevad, jõuavad edasi ja teevad töösid, mida ajalugu mälestab ja mis ajad ja rahvad üle kestavad. Ajaloost mitte-arusaajad rahvad ei ole kunagi ajaloolikuks saanud, ei ole ajalugu sünnitanud ega ajaloos kestma jäänud.»
Nõnda kirjutas Eestimaal ilmunud Karskuslehes kuus aastat enne Vabadussõda pastor Villem Reiman. Mida ütlevad need laused meile täna, võidupühal? Esmalt ehk seda, et kui tahame rahvana säilida, tuleb meil oma ajalugu tunda ja oma esivanemate usku ning võitlusi tõe, õiguse ja isamaa vabaduse eest tänumeeles au sees hoida.
Mida toodi ohvriks Vabadussõjas? Lahingutes langes Eesti poolel 3600 meest, 14 000 sai haavata ja neist 2600 jäi invaliidiks. Kui lisame neile veel kümned tuhanded Teises maailmasõjas oma kodumaa vabaduse eest hukkunud – vangilaagrites, vanglates maha lastud, surnuks piinatud, näljutatud kaasmaalased ja vabadusvõitlejad -, kes oma vaba riigi taassünni eest võideldes suuri ohvreid tõid, siis näeme enda ees vaimusilmas tohutut hulka kaasmaalasi, kes on ohverdanud oma elu, tervise, vabaduse, enda ja oma lähedaste parema lähituleviku meie Eestimaa eest võideldes.
Võidupühal saame rahvana tänuga meenutada aegu, mil lihast ja luust inimesed tõestasid, et võimatuna tunduv on võimalik neile, kellest armastus on kartuse välja ajanud. Armastus Jumala ja selle maa vastu, mille Jumal on meie rahvale kord elupaigaks kinkinud, ning oma kaasmaalaste vastu. Tõepoolest – võimatu saab võimalikuks, väike võib saada suureks ja armetu tugevaks ning rõhutu vabaks läbi usu ja armastuse. Vabadus – see on Jumala kingitus rahvale, kelle hulgas on neid, kes vabadust on igatsenud, ja neid, kes on valmis selle vabaduse nimel ohvreid tooma.
Mäletan aastat 1989. Kõnelesin vaimulikuna ja ERSP Saaremaa piirkonna juhina saalitäiele saarlastele iseseisvuse, vabaduse võimalikkusest ja vajadusest selle nimel midagi teha. Äkki tõusis üks kerekas kommunist ja küsis minult, irve suul, et mida ma noor ja uljas mees arvan, kumb on parem, kas olla elav koer või surnud lõvi. Ütlesin, et eelistan surnud lõvi, kuna see on vähemalt kunagi lõvi olnud, aga koer elab ja sureb koerana. Muie küsija huultel kustus.
Ma tean, kui palju on olnud Eestis neid, kes kartmatult, oma isikliku vabaduse, töökoha ja palju muuga riskides võitlesid Eestimaa vabaduse eest nagu lõvid. Eestimaa, meie isamaa (maa, mille taevane Isa on kinkinud meile), on vabaks lauldud, palvetatud, kirjutatud ja kõneldud. Võidupüha on õige aeg meenutada tänutundes kõiki õiguse ja vabaduse eest võidelnuid.
Aga veel on meil midagi olulist õppida Villem Reimani vanadest mõtetest. Me ei tohiks paigal tammuda ja minevikku meenutades rahulolus mõmiseda. Meil tuleb edasi minna ja eneselt küsida, mida saan mina täna teha selleks, et minu järeltulijad mind tänutundes meenutaksid. Igaüks meist võib leida sellele küsimusele oma vastuse. Meil kõigil on oma aed, mida saame harida.
Virisemiseks ja kirumiseks leiab tuhandeid põhjusi. See pole aga tee, mis edasi viiks. Heisakem võidupühal oma vaba riigi lipud ja leidkem tuhandeid põhjusi tänuks ja palveks, headeks ja tunnustavateks sõnadeks oma armsatele ning tõotagem olla ja jääda eestlasteks, kelle tegude ja sõnade pärast ei peaks järeltulijad silmi maha lööma.