Vastutustundliku kristluse otsingul

Kuu aja jooksul on homoseksuaalsuse teemast alguse saanud arutlused väljunud algsetest raamidest ning toonud kaasa nii erinevatest vaatenurkadest kirjutatud artikleid kui ka lugejate kirju. Kiriku elu, praktikat ja teoloogiat puudutaval diskussioonil on olnud nii nähtavam kui ka vähem nähtav osa.
Elektroonilises keskkonnas tekkinud suhtlemine paljastas ka inimeste tegevuse kontrollimatu pahupoole. Mõni levitatud oletus sai varsti usutavusele pretendeeriva kuju, umbusaldus kasvas suhtlemistõkkeks. Tulemuseks olid algsete realiteetide moonutused. Peaksime ära tundma, kui sageli oleme katekismuse 8. käsu vastu eksijad.
Vanasti kõndis valetunnistus vaid külateel, tänapäeval ei ole tundidega leviv kuuldu enam tagasi kutsutav ja www tähendab siis juba wõrgustikus wõimenduvat walet.
Lehes ilmunud kirjutised peegeldavad nii arutlusviiside kui ka väärtushinnangute erinevust. Arvamuste üle arutledes ning seisukohtade suuremat tõepärasust taotledes on dialoog hea abimees, väärtuste vastakuse puhul aga ei pruugi diskussioon lahendust tuua.
Arusaamade kaalumisele ja mitte kohe kohtumõistmisele kutsuv tasakaalukas kriitika on omal kohal, eriti siis, kui lisada, et täielikult mõistetuna rakendub see ka enesekohaselt. Seetõttu allub kriitikale peale arvamuste ka kogu meie inimlik eluviis kuni pisiasjadeni välja.
Kristliku (enese)kriitika spetsiifiline avaldusvorm on aga meeleparandus. Krisis on eristamise, vahetegemise ja kohtupidamise võime ning ka vastav sündmus ise.
Siit sünnib ka kriitika. Teoloogiliselt on krisis esmalt ja viimselt Jumala toimevaldkond, inimese puhul võib krisis’es näha ka temalt oodatavat seaduse ja evangeeliumi pidevat enda suhtes kohaldamist.
Olla kriitiline tähendab olla eristamisvõimeline, kriitilisuse kasu seisneb hea ja kurja eristamise võime kasvus, usulise tundlikkuse süvenemises ja evangeeliumi kõrval seaduse mitteunustamises.
Ajaloolis-kriitilist piibliuurimist kasutavad ühed võlusõnana ja teised kriitika objektina. See teoloogilise töö esimene etapp on vältimatu abivahend, mis ei lahenda ise ega üksinda enamikku küsimusi, kuid annab materjali järgneva vastutusrikka teoloogilise mõtlemise jaoks. See meetod aitab saada tõepärast lähtematerjali, kuid erinevad inimesed ei pruugi automaatselt jõuda ühesugustele tulemustele.
Teoloogiline püüd tõepärasuse poole ei lõpe selle meetodiga, vaid jätkub, võttes arvesse teiste teaduste ande.
Kriitiline meel võib jõuda järeldusele, et naiste ordinatsiooni ja homoseksuaalsuse teemat ei tarvitse käsitleda koos, sest need on kaks väga erinevat valdkonda nii loomu, tausta, tähenduse kui ka järelduste poolest.
Ajaloolis-kriitiliste meetodite kasutamisest alustades ja teisi distsipliine rakendades saab näiteks järeldada, et naiste ordineerimine võiks juba kord olla tunnistatud jaatavalt lahendatuks. Homoseksuaalsuse problemaatika kohta seda aga öelda ei saa.
Piibel esitab Jumalat algusest peale dialoogi Jumalana (kõneldes nt Aadamaga, Aabrahamiga, prohvetitega jt), kes oma lõplikku ilmutust meile avab. Dialoog ongi selgitamine, ära kuulamine, koos mõtlemine. Dialoog (kreeka sõnadest dia + logos) on sõna läbi toimimine ja see on luterliku kiriku omadus, kes mitte üksnes ei deklareeri, vaid ka selgitab oma seisukohti.
Muu hulgas tundub, et poolele teele on jäänud näiteks selle printsiibi avamine, et ühiskondlikult formuleeritavad ilmalikud inimõigused ja ametkondade ning ühenduste õigus kehtestada oma töötajatele kõrgendatud ametinõudeid kehtivad korraga.
On väärtustele tuginevaid ametieeldusi, mille täitmise poole püüdlemine aitab vähendada ohtu saada kaasinimesele komistuseks ja pahanduseks.
Peale homoseksuaalsuse ei pea siinkohal unustama teisi teemasid nagu abielumoraali, finantsdistsipliini, alkoholismi jne. Juhtnööriks sobib Pauluse pastoraalne nõuanne, et kõike ju nagu võib teha, aga kõik ei ehita kogudust. Olla kriitiline tähendab olla ka eristusvõimeline kaasajal kirikule kavalalt survet avaldavate ideoloogiate äratundmisel ja neile mitte järele andmisel.
Lõpetan mõttega, mida mul ei ole üldse kerge praktikas täita. Et see on Piiblist, siis on ehk kasu ka lugejail. «Taotlege rahu kõikidega ja pühitsust, milleta keegi ei saa näha Issandat» (Hb 12:14).

Randar Tasmuth,
professor, teoloogiadoktor, usuteaduse instituudi rektor