Tere tulemast avatud kirikusse!

Jeruusalemma vanalinna lähedal asuval Õlimäel näidatakse turistidele üht kivi, millel olevat Kristuse maapealsed viimased jalajäljed – Tema jäljed, kes vajutas need sinna enne, kui Ta ülendati taevasse.
Legendi järgi olevat Issand seisnud just selles kohas, kui Ta oma õpilastele andis ülesande minna maailma ja teha jüngriteks kõik rahvad, neid ristides Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimesse. Kristuse taevaminemispühal tuletatakse seda lugu taas meelde. Jutustusest jääb kõlama Issanda tõotus: «Ja vaata, mina olen iga päev teie juures maailma-ajastu otsani!»
Palestiinas on rohkelt neid paiku, mida seostatakse Kristuse maapealse tegevusega. Giidid jutustavad heal meelel lugusid ja näitavad oletatavaid kohti, kus Jeesus viibis ja mida Ta seal tegi. Enamasti on nendesse sündmuskohtadesse ehitatud mälestuskirikud, kus tänased rändurid võivad hetkeks peatuda ja mõtiskledes ennastki tagasi kanda sajanditetagusesse aega.
Eestimaa kirikuhooned talletavad endas kristliku vaimu pärandit, mis on kujundanud meie rahvast õhtumaa kultuuri kandvatest jõududest. Seda jõudu võime tajuda kirikumüüridest õhkuvast hingusest. Kirikutornid on aastasadu olnud pilgupüüdjaiks linnades ning teetähisteks maal ja merel. Kirikuarhitektuuris avaldub meie eelkäijate ehituskogemus, moraalsed, esteetilised ning usulised arusaamad. Keskaja meistrite ehitatud altarite ja maalidel kujutatu põhjal said Eesti inimesed ettekujutuse teistes maades ja linnades asuvatest kirikutest ning Euroopa teiste rahvaste usulistest tõekspidamistest. Oli ju kohalike ehitajate kõrval meistreid kaugetest maadest.
On märkimisväärne, et eelnevate põlvkondade pärandit on suudetud hoida ja sidet möödunuga järjepidevuse niidina säilitada. Astudes sisse mõnda kaunisse pühakotta, võime imetleda meistrite kätetööd, aga vähemtähtis ei ole meelde tuletada neid inimesi, kes ühes või teises paigas oma elutööd tehes on jätnud sügava jälje meie rahva kujunemise teele. Meenutame kaugemast ajast Masingut, Hurta, Reimanni, Kukke või lähiminevikust Salumaad, Kuljust, Kulli, Kimmelit…
Kuid esmalt on pühakojad ikkagi koguduse kooskäimise kohaks, jumalateenistuste ja kiriklike talituste läbiviimise paigaks. Igale ristiinimesele on tähtis tema kodukirik, kirik, kus tema esivanemad on jumalasõnast ja palvest ammutanud elujõudu ja saanud õnnistust elu tähtsamatel hetkedel. Avaramalt mõeldes on iga kirik kohtumispaigaks Jumalaga.
Seepärast on ka käesoleval suvel enamuse Eestimaa pühakodade uksed avatud teelistele ajal, kui kirikus ei peetagi jumalateenistust. Nii antakse võimalus kirikusse siseneda üksinda või koos sõpradega, et hetkeks peatuda, palvetada ja ühineda selle hingusega, mida sinna on talletatud sajandite jooksul.
Ühinemine projektiga «Teeliste kirikud» on koguduste poolt tänuväärne ettevõtmine. Kirikuuste avamine päeval mitmeks tunniks nõuab koguduseliikmete valmisolekut ja head tahet kaasa aidata. See võimaldab koguduse peret paremini aktiviseerida, üksteist paremini tundma õppida ja suhelda.
Teeliste kirikute projektist ei tohiks kõrvale jääda ka kohalike omavalitsuste esindajad. Mõnes kihelkonnas on just kirikuhooned need vaatamisväärsused, mis iseloomustavad kohalikku kultuuri- ja vaimuelu. Toetamine või kõrvalejäämine näitab aga suhtumist. Koostöö koguduse ja omavalitsuse vahel peaks olema palju aktiivsem ja loomulikum kui see mõnes piirkonnas on. Ühistöö head näited toovad rõõmu ja on kasuks mõlemale osapoolele.
Kuigi nähtavad jalajäljed tuhmuvad, kandub sõnum Kristusest ajast aega. Seda kinnitab Tema tõotus: Maa ja taevas hävivad, aga minu sõnad ei hävi mitte!
Tere tulemast avatud kirikusse!
Einar Soone, piiskop