Ehituskivina hoones, mis Issanda kiituseks kerkib

Järelikult ei ole te nüüd enam võõrad ja majalised, vaid pühade kaaskodanikud ja Jumala kodakondsed, ehitatud hooneks apostlite ja prohvetite alusele, mille nurgakiviks on Kristus Jeesus ise. Tema, kelles kogu hoone kokkuliidetuna kasvab pühaks templiks Issandas  ja kelles teidki üheskoos ehitatakse Jumala eluasemeks Vaimus.

Pauluse kiri efeslastele 2:19–22

Nüüdisajal kõneldakse sageli kutsumusest. Oluline on jõuda selgusele, millised on minu eeldused ja huvialad, millesse olen valmis põhjalikumalt süvenema ja neid süvitsi uurima. Ikka nii, et see valdkond, mis valituks osutub, tooks kasu esmalt mulle endale ja seejärel mu lähiringile, kogukonnale, ühiskonnale laiemalt. See mõttekäik on igati loogiline, kuid tänapäevale omaselt enesekeskne, iseenda tugevustele keskenduv.

Enesekesksus ei ole meile inimestena päris loomuomane. Sellele suunab pigem ühiskondlik hoiak, mis rõhutab üksikisiku suutlikkust ja võimekust. Kuid üksi ei suuda me midagi. Ajalugu on tõestanud lugematuid kordi, kuidas paljud olulised protsessid saavad alguse küll ühest ja ainsast, kuid samas karismaatilisest ja kaasahaaravast isikust, kelle mõtted kuuljates või kuulajates vastukaja tekitavad ja enesega kaasa kutsuvad.

Üks selline lugu avaneb meie ees tänasel apostlite pühapäeval. Täna mõtleme tagasi Jeesuse kaasteelistele, kelle kahe tuhande aasta tagusesse harjumuspärasesse maailma kandus ühel hetkel kutse järgneda mehele, kelles nad tundsid ära oma Õpetaja, Messia, Jumala Poja. Nende senise teekonna oli suuresti määratlenud päritolu ja põlvnemine, pojad jätkasid sageli isade poolt ette näidatud rada. Kuni nendeni jõudis Jumala Poja hääl, millele nad otseselt vastu vaidlemata, kuid võib arvata, et siiski mõningase kõhklusega järgnesid. Ja vähehaaval sai selgeks, et kutse neile ei pärinenud maisest allikast, vaid otse taevaselt Isalt.

Ja nad jätsid selja taha kõik harjumuspärase ja omase, järgnesid kutsujale, Jumala Pojale. Nende elukäik sai aluseks millelegi palju suuremale, kui nad iial oleks osanud kujutleda – nad panid üheskoos aluse Jumala plaani teostumisele maa peal, kristliku kiriku loomisele. Apostlid ei olnud rajajad, vaid tööriistad Issanda käes, kes ustava südamega oma kutset järgisid ja jäid sellele truuks kuni lõpuni, andes oma elu ohverdades tunnistust Jumala riigi tõesusest.

Apostlid olid küll kutsutud, kuid mitte ainsad äravalitud. Paulus avardab apostellikku perspektiivi oma sõnades Efesose kogudusele: keegi, kes on siia maailma sündinud, ei ole siin võõras ega majaline, vaid kannab endas ja edasi apostlite pärandit, igaüks meist on Jumala enese kodakondne.

Meilegi annab see teadmine küll kuuluvuse, kuid samas ka teadmise, et meie olemasolu ja elu aluseks ei ole mitte mu enese mina, maise riigi õigus või inimeste vahel sõlmitud tõotuselepingud. Meie elu aluseks on aastatuhandete eest loodud kõikumatu toetuspõhi, apostlite ja prohvetite alus, mille nurgakiviks on Kristus ise. Igaüks, kes Kristuse oma teejuhiks ja ülimaks õpetajaks on valinud, on justkui ehituskivi ses hoones, mis püha templina Issanda kiituseks kerkib.

Apostlid jätsid kord Jumala kutset kuuldes maha oma elu ja töö ja pühendasid oma elu Issanda teenimisele. Nende teenimistööd ei katkestanud ka surm, ikka leidus neid, kes kuulutustööd jätkasid ja Jumala sõna edasi kandsid. Esimeste kutsutute loodud kogudused ei kadunud juhtide lahkudes, vaid laienesid ja täienesid, elav Sõna elavdas vaimu. Sellest kõneleb meile kogu senine kirikulugu.

Selles on paremaid ja halvemaid aegu, kokkupõrkeid ja vihaseid vastasseise, kuid ka leppimisi ja andestust. Sest meie maapealsesesse kirikusse on koondunud inimesed kõigi oma loomuomaduste, soovide ja lootustega. Kirikuga liitujad on võtnud oma elus vastu Issanda kutse nagu kord apostlid ja jätkavad nüüd nende tööd.

Kristlased on otsesõnu ja teadlikult Issanda teenistuses, apostelliku pärandi edasikandjad. Kirik elab ja hingab, muutub ja kohaneb, kasvab ja vahel ka kahaneb, aga ometi jääb, sest seda kogukonda kokkuhoidev jõud ja nurgakivi ei ole siit maailmast, see on Jeesus, kes täidab oma Isa tahet.

Aga ikkagi, see kutsumus, millest me kaasaeg nii sageli kõneleb? Kas see on midagi muud kui kutse, milles apostlid tundsid ära kord Jumala hääle ja jätsid kõik, et Temale järgneda? Tahaksime nii väga, et kutsumus lähtuks tõesti me vaimuannetest ja oskustest, tarkusest ja teadlikkusest. Kuid tegelikkuses ei ole ka kutsumus midagi muud kui Jumala soov, millistena Ta meid näha tahab.

Sest igaühel meist, kes eluõiguse saanud, on täita oma osa siin maises maailmas, mis ometi allub otseselt ja kindlalt Jumala juhtimisele. Igaüks on kui ehituskivi hoones, mida me oma eludega Jumala tahtel ja toel üheskoos rajame. Ja kui oleme endas ära tundnud Jumala kutse, saab ka meie eluteed kujundav kutsumus uue sisu ja tähenduse, sest kõik, mida nii teeme või loome, saab olla vaid Issanda kiituseks.

Ann Tamme

Nõmme Rahu koguduse abiõpetaja