Kirgastatud Kristus on meiega

Mina, Johannes, teie vend ja kaasosaline viletsuses ja kuningriigis ja kannatlikkuses Jeesuses, olin saarel, mida hüütakse Patmoseks, Jumala sõna ja Jeesuse tunnistamise pärast. Ma olin vaimus Issanda päeval⁺  ning kuulsin enese taga valju häält, otsekui pasunast, mis ütles: „Mida sa näed, kirjuta raamatusse ning saada neile seitsmele kogudusele: Efesosse ja Smürnasse ja Pergamoni ja Tüatiirasse ja Sardesesse ja Filadelfiasse ja Laodikeiasse.” Ma pöördusin ümber vaatama seda häält, kes rääkis minuga. Ja kui ma olin pöördunud, siis ma nägin seitset kuldlambijalga ning lambijalgade keskel kedagi, kes oli Inimese Poja sarnane ja kellel oli üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga. Aga tema pea ja juuksed olid valged nagu valge vill, nagu lumi, ning tema silmad nagu tuleleek, ning tema jalad olid vasemaagi sarnased, kui see on hõõguvas ahjus, ning tema hääl oli otsekui suurte vete kohin. Tal oli paremas käes seitse taevatähte ning tema suust välkus vahe kaheterane mõõk ning tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes. Kui ma teda nägin, langesin ma tema jalge ette nagu surnu. Ning tema pani oma parema käe mu peale ja ütles: „Ära karda! Mina olen Esimene ja Viimne ja Elav. Ma olin surnud, ning ennäe, ma elan igavesest ajast igavesti ning minu käes on surma ja surmavalla võtmed.

Johannese ilmutus 1:9–18

Täna on kirikukalendris Issanda muutmise püha ehk kirgastamispüha. Ilmutusraamatuski on sellest sündmusest kõneldud, veidi küll teise nurga alt kui pühapäeva evangeeliumis, kuid ka siin näeb Johannes ülestõusnud ja kirgastatud Kristust, kes seisab oma koguduse keskel, valitseb ajalugu ning omab meelevalda elu ja surma üle.

Me võime näha selles nägemuses Kristuse kõikvõimsust ja pühadust. Mitmed Vanas Testamendis Jumala kohta kasutatavad sõnad toonitavad siin kirgastatud Kristuse jumalikkust ja kõikvõimsust. Väljendid „Esimene ja Viimne ja Elav“,  „elan igavesest ajast igavesti“ näitavad meile, et Kristus on kõike suutev ja kõikvõimas. Inimese jaoks on üks olulisemaid küsimusi sellest, mis on pärast surma.

Ilmutusraamatus näeme selgelt, et kõik on kõikvõimsa Jumala käes, kes võitis surma. Tema käes on surma ja surmavalla võtmed. Ning see on inimese jaoks kõige parem, sest ristimisest alates on ta Jumala laps ja Kõigevägevam kannab hoolt tema eest.

Jumala kõikvõimsus võib olla aga ka hirmutav. Kristuse suust välkuv vahe kaheterane mõõk näitab, et ta on kohtumõistja, kes otsustab inimeste saatuse üle. Ta otsustab oma sõna kaudu. Mis tähendab, et inimese ülesanne on võtta tõsiselt Jumalat. Nii ka nägija Johannes langeb kirgastatud Kristuse jalge ette nagu surnu. Ometi lausub Kristus talle „Ära karda!“. Kohtudes kõikvõimsa Jumalaga on loomulik aukartus ja hirm, kuid samas annab ta lootuse halastusele ja armule.

Nägija Johannes näitab, et hoolimata Kristuse kõikvõimsusest on ta siiski inimestega. Lause, kus kirjeldatakse lambijalgade keskel seisvat Kristust, näitab, et kirgastatud Kristus on oma kogudusega, sest lambijalad tähistavad kogudusi: „seitse lambijalga on seitse kogudust“ (Ilm 1:20). Jumal on kristlastega. Kui lugeda Johannese ilmutust edasi, siis võime näha, et need kogudused pole sugugi täiuslikud, ometigi on kirgastatud Kristus nende seas sooviga näidata õiget teed ja õiget suunda.

Vahel tunneme, et meie koguduseelu pole sugugi täiuslik. Näeme nurinat ja enesekesksust. Sellest hoolimata ei jäta Kristus meid maha, vaid on meie keskel ja annab uue võimaluse. Kogudus võib ammutada oma vaimse jõu kirgastatud Kristuselt ja see viib meid edasi õigel teel.

Veel enam, Kristus on ise kogudusele preestriks, sest tal on „üll pikk kuub, vöötatud rinde alt kuldvööga“ – need meenutavad ülempreestri riietust (Teine Moosese raamat 28). Sellist ülempreestrit võime usaldada. Ta kõnetab meid pühapäeval oma Sõna kaudu, tulles meie juurde jutluses. Ta tuleb meie juurde pühas sakramendis, andes meile oma ihu ja vere, mis toovad meile usu ja pattude andeksandmise.

Ülempreester Kristus kõneleb meiega tavaliste preestrite vahendusel ja nii ei sõltu sakramendid mitte kirikuõpetajast, vaid Jumalast. Nii võime kogeda kirgastatud Kristust koguduses ja just tänu sellele on kristlik kirik kasvav ja kolmandikku maailma elanikkonnast haarav. Ligi 2000 aastat kristliku kiriku tegutsemist siin maailmas näitab, et Kristus on ise oma kirikus kõigevägevamaks ülempreestriks. Kirikus võime teda kogeda.

Johannes näeb, et Kristuse paremas käes on seitse taevatähte. Need sümboliseerivad koguduste ingleid või esindajaid. Oluline pole niivõrd see, keda või mida need tähed täpselt tähendavad, vaid see, kus nad asuvad. Nad on Kristuse käes. Nii võime olla kindlad selles, et meie kirik on Jumala käes, kes meie eest hoolt kannab. Meie kogudus on Jumala käes, kes teab meie tugevusi ja nõrkusi. Meie ise oleme Jumala käes, kes on juhtimas meid nii elu rõõmudes kui raskustes. Võime usaldada kõikvõimsat Jumalat.

Meil on hea teada, et kirgastatud Kristus on juhtimas maailma, kirikut ja meid endid. Ta on meie keskel ja see annab elule mõtte.

Kaido Soom

Tartu praostkonna vikaarõpetaja