Elu on elamist väärt

Mk 16:1–8
Kristuse ülestõusmisega paneb Jumal meid kuulama ja vaatama ning teeb meid seeläbi elusaks. Ülestõusmise loo olulisim seik on tõsiasi, et sündmused ei arenenud sel hommikul rahulikult ja vaikselt. Võime öelda, et inimeste ega Jumala nutikas plaan polnud vaikselt teoks teha Kristuse ülestõusmine.
See päev ei alanud järkjärgulise koiduvalguse võidukäiguga pimeduse üle. Jumal alustas ülestõusmishommikut hoopis maavärinaga, mis veeretas suure kivi Jeesuse haua ukse eest. Jumal teab, kuidas võita tähelepanu. Me ei kuule sel hommikul õpetajaid omavahel väitlemas. Kristuse ülestõusmine rabab inimesi jalust, maavärin ei ole sündmus, mis võiks jääda üldsuse tähelepanuta.
Kui hingamispäev oli möödas, ostsid naised lõhnarohte, et tulla Jeesust võidma, ja nädala esimesel päeval, kui päike oli just tõusmas, tulid nad haua juurde. Nagu meiegi sellises olukorras, olid ilmselt nemadki hõivatud igasugu mõtetega.
Nad võisid muretseda selle üle, kuidas pühadeks külla tulnud sugulastele lauda katta ja kuidas nad kõik õhtul magama panna. Nende igapäevane mure, nende lein, nende mälestused, nende tulevikuplaanid, nende ootused ja nende hirmud pöörati aga kõik pea peale. Nad ütlesid üksteisele: «Kes küll veeretab meil kivi hauakambri ukse eest ära?»
Üles vaadates nägid nad aga, et kivi oli juba ära veeretatud. Nad nägid noorukit, kes oli riietatud pikka valgesse kuube ja neil hakkas hirm. Neile öeldi: «Ärge kartke! Te otsite ristilöödud Jeesust, Naatsaretlast. Ta on üles äratatud, teda ei ole siin. Näe, siin on paik, kuhu ta pandi! Kuid minge ütelge tema jüngritele ja Peetrusele: Ta läheb teie eele Galileasse. Seal te saate teda näha, nõnda nagu ta teile ütles.»
Kristus on üles tõusnud ja teda pole võimalik leida surnute juurest. Ta on juba kusagil meie eel, meie ülesanne on nüüd levitada kõikjal rõõmsat sõnumit sellest, et ta elab. Meil tuleb lõpetada muretsemine, lõpetada arvamine, et kõik siin elus sõltub ainult meist endist. Kõik on juba valmis.
Elu algab, kui kuuleme, mida Jumalal on meile öelda. Jumalal on palju vahendeid meie tähelepanu võitmiseks. Vahel kasutab ta selleks imelise tunnetuse hetki, mil «Ahhaa!» hüüdes äkki taipame olukordade või sündmuste tähendust. Vahel kasutab Ta ülevoolava rahu või kirka selguse hetki, mil näeme maailma ja iseendid uues valguses.
Sellised hetki on võimatu ise esile kutsuda. Neid on isegi raske seletada või kahtlejate eest kaitsta, kuid me tunneme need kindlasti ära ja teame, kes need meile on kinkinud. Ent Jumal võidab meie tähelepanu ka hirmuga – just siis hakkame küsimusi esitama ja oleme tõele kõige rohkem lahti. Oleme palju tundlikumad igasugustes äärmuslikes olukordades.
Jumal küll ei saada meile hädasid selleks, et me elu üle järele mõtleksime, kuid kasutab ka raskusi meie tähelepanu võitmiseks. Ta kasutab isegi oma Poja ristisurma, et avada meie silmi ja kõrvu. Jeesuse hauale tõtanud naiste, nende esimeste tunnistajate ja esimeste apostlite uus elu algas sellest, kui nad hakkasid tegutsema ingli sõnade järgi. Kas nad seda sealsamas haual olles mõistsid või mitte, igatahes tõttasid nad haua juurest minema teiste jüngrite juurde. Nende uus elu algas siis, kui nad lakkasid kartmast.
Elu algab kartuse ja rõõmuga. Elu algab siin ja praegu. Elu algab siis, kui taipame, kuidas kasutada meile antud aega. Elu algab siis, kui taipame, et surmahirmu äravõtmisega on Kristus meile andnud täie voli oma elu üle. See, mida varem vaid kuidagimoodi kasutasime, on nüüd meie oma päriselt ja jäädavalt. Me kõik tunneme hirmu, mis meid närib ja hävitab meie hingerahu ja -rõõmu. See ei lase meid tõeliselt ja täielikult elada.
Mitte ainult patt, vaid patt koos hirmuga selle pärast on meie elu tõeline nuhtlus. Hirm, et ühel päeval meid paljastatakse, et kunagi tuleb välja, kui võltsid ja mannetud me tegelikult oleme. Hirm, et kunagi kõrbeme põhja, teeme midagi väga valesti või jätame tegemata selle, mida teised meilt ootavad. Hirm selle ees, et meil ei jätku aega, jõudu ja tarkust kõigeks, mida arvame olevat kohustatud korda saatma. Hirm selle ees, et võime teha haiget või ise haiget saada. Hirm, et meie usaldust petetakse või et me ise pole usaldusväärsed. Igaüks meist on oma mitmesuguste hirmude ori.
«Ärge kartke!» ütles ingel naistele. Need on vägevad sõnad. Vabadus hirmust ongi ülestõusmise tohutu võit. Me ei karda enam surma ning sellega algab igavene elu juba siin ja praegu. Palju suurem nuhtlus kui surmahirm on hirm elu ees, mida valitseb surm. See halvab need, kes ei julge oma võimalusi kasutada, sest nad kardavad eksida või läbi kukkuda.
Ingel ütles: «Ärge kartke!» Seda tahab Jumal meilegi öelda. Jeesus ei ole lihtsalt surma ära võitnud. Jeesus on meid lunastanud surma võimu alt, mis tähendab, et võime juba praegu elust rõõmu tunda. Elu on juba siinsamas ja praegu väärt elamist kogu selle täiuses ja ilus. Kuna Jeesus elab, võime meiegi elada hirmuta mineviku pärast ja hirmuta tuleviku ees. Kristus läheb meie eele.
Kuhu Tema eales on läinud, seal ei pea ka meie enam kartma. Kristus on läinud ristile – me ei pea kartma elu raskust ja risti. Kristus on läinud surmavalda – me ei pea enam kartma, et kord variseme põrmu. Kristus on läinud meie eele, me ei pea kartma, mida toob homne päev või eesolevad aastad. Kuna Jeesus elab, võime ka meie elada. Aamen.
Heino Nurk, E.E.L.K. Baltimore Markuse koguduse õpetaja