Kiriku ühtsus ja tema iga liikme vastutus

Vanakiriku usutunnistused loevad kiriku tunnusteks ühtsust, pühadust, apostellikkust ja katoolsust.
Neid mõisteid kinnitades ja neile rajanedes täpsustab luterliku kiriku peamine usutunnistuskiri, Augsburgi usutunnistus: «Kirik on seal, kus Jumala Sõna puhtalt kuulutatakse ja sakramente õigesti valitsetakse.» Apostliku või Nikaia usutunnistuse sõnastust tuntakse suhteliselt hästi. Jumalateenistusel ütleme ikka koos: mina usun üht püha kristlikku kirikut…
Siiski jääb kiriku mõiste mõnele hägusaks ja salapäraseks. Pigem ollakse harjunud mõtlema kogudusele, mille liikmeteks on väga eripalgelised isikud meie oma tuttavate ja lähedaste seast või hoopis võõrad ja tundmatud. Kirik kui Kristuse Ihu koosnebki paljudest liikmetest ja kõik koos moodustab terviku – ülemaailmse osaduskonna, pühade osaduse.
Kui üks liige kannatab, siis kannatavad kõik. Kui ühte austatakse, siis austatakse tervikut. Kas alati tunneme isiklikku vastutust tuhandete ja miljonite seas? Kas mõistame, et oleme väärtuslik lüli lõputuna tunduvas inimketis?
Aastaid tagasi loetles üks eakas Lüganuse koguduse liige üles need vaimulikud, kes tema elu ajal on olnud seal koguduse õpetajaks. Mina olin selles reas üheksas. Siiani imestan tolle ustava kirikuskäija arukust ja usukindlust. Küsimuse peale, kas erinevate õpetajate ajal on toimunud ka suuri muutusi koguduse elus, vastas ta ilma pikemalt järele mõtlemata: kogu aeg on siin Jumala Sõna kuulutatud. Kindlasti märkas ta ka neid erinevusi, mida olukordade muutused ja isikute vahetused koguduse töös põhjustasid, aga tema vooruseks oli näha puude taga metsa. Üksikisikute kaudu tervikut.
Inimesele on antud elus erinevaid valikuvõimalusi. Samas tuleb tõdeda, et valikuid tehes ollakse siiski piiratud. Töökoha otsimisel ei saa alati arvestada sellega, mis meeldib, vaid sellega, millised on võimalused. Õppima minna tahtes peavad noored mõnikord leppima sellega, millisesse ülikooli või teaduskonda sisse saadakse. Abikaasa leidmisel suunab mõnikord vaid juhus.
Kogudusele on antud õigus valida endale õpetaja. Kuid siingi on valikuvõimalused napid. Kogudus võib kuulutada õpetaja ametikoha vakantseks, aga kandidaate sellele kohale ei pruugi tulla. Nii peab enamik vaimulikke teenima mitut kogudust. See on täna paratamatu reaalsus, kuigi mitte normaalne olukord.
Samas tuleb tõdeda, et väikesearvulises koguduses ei suuda vaimulik leida oma töös täiemahulist rakendust ega teeni välja igapäevast leiba. Teisiti öeldes, kogudus pole suuteline oma vaimulikku ülal pidama. Ka see on reaalsus.
Seepärast on oluline mõista ja tunnetada kiriku terviklikkust. Kas me tahame, et igas kihelkonnas oleks peetud pühapäevased jumalateenistused ja toimetatud vajalikud ametitalitused? Küllap meie rahvas vajab seda. Kuid sama oluline on see, et kristlik kuulutus jõuaks igasse kodusse ja iga inimeseni. Selleks on mitmeid võimalusi nii vaimulikus ametis olevatel õpetajatel, kuid laiemas ulatuses kõikidel koguduseliikmetel.
See aeg, kui koguduses kandis põhilist vastutust ainult õpetaja, on möödas. Ülesannete jaotus ühtses teenimises on määrava tähtsusega koguduse toimetulekul. Ameteid on palju, aga üks Vaim, kes juhib ja teeb elavaks.
Einar Soone, piiskop