Otsija vaev ja rõõm

Püha Jüri, Georgiose algkujuks peetakse keiser Diocletianuse ajal aastal 303 ristiusu märtrina surnud Rooma ohvitseri. Tema nime järgi tähistatakse kirikukalendris legendaarse isiku mälestuspäeva – jüripäeva.
Kõige tuntum lugu püha Jüri kangelaslikest tegudest on tema võitlus lohemaoga. Kurjuse kehastajana ähvardas see võimas koletis linnarahvast, kes pidi tema vaigistamiseks ohverdama talle nii lambaid kui ka inimesi. Vapper rüütel tappis lohemao ja vabastas kannatava linna tema hirmu alt.
Kunstnikud on meeleldi kujutanud oma teostes vaprat sõjameest ratsu seljas. Atribuutideks olid punase ristiga lipp, kilp ja lohemadu. Pühale Jürile on pühendatud hulgaliselt kirikuid: Eestis Jüri kihelkond ja kirik. Püha Jüri sai rüütlite ja ristisõdijate kaitsepühakuks. Ta oli mõõgavendade ordu kaitsja ja hiljem nimetati teda isegi Inglise kuningriigi patrooniks.
Pärast rüütliturniiride lõppu vähenes küll tema austamine aadli hulgas, aga seda armastatumaks sai püha Jüri maarahva keskel. Tema kaitse alla anti kariloomad ja mälestuspäev rikastus mitme sellekohase rahvakombega. Teda peeti talurahva ja paljude teiste elukutsete patrooniks ning kutsuti appi maohammustuse, katku või mõne teise halva haiguse puhul.
Jüripäev oli kevadiste põllutööde ja karjatamise alguse tähis, samuti taluteenijate ning rentnike kohavahetamisepäev.
Tänapäeva tegemistel on hoopis teine rütm ja rahvakombed võivad tähendada vaid seltskondlikke mänguelemente. Kuid hea ja kurja võitlus on teema, mis puudutab iga ajastu inimest. Võime sattuda olukorda, kus vajame lähedase julgustust nagu hädasolija, kes otsib abi ja kaitset tugevamalt, või nõutu, kes loodab lahendust leida targemalt.
Küllap on arukas kasutada asjatundja nõuannet mitmeski eluvaldkonnas. Kas saame seda teha ka usu- ja religiooniküsimustele vastust otsides? Kelle juurde peame minema? Või on vaja isiklikult süveneda piiblilugemisse ja sealt tõde leida?
Oleks ju väga kena, kui igale probleemile on võimalus kiiresti lahendus saada. Kuid vastuseid meie küsimustele ei anta kulla ega hõbeda, veel vähem krooni või eurorahatähe eest. Neid peame otsima ja leidma ise.
Teoloog või hingekarjane saab olla vajalikuks kaaslaseks otsimise teel. Preester aga sakramentide jagajana või palvetajana on vaid eestkostja.
Mõni vahetab oma rahutuses usutunnistust ja loodab teises kirikus leida tõde või vähemalt temale kohasema teenimise vormi ja saamise allika. Kui see nii on, on hea. Kuid alati ei õnnestu ka selline valik.
Võib tunduda, et keskajal oli lihtsam. Usaldati kaitsepühakuid ja patroone ning neid, kelle poole palvetada, oli hoopis enam. Kirikuisa Augustinuse pihtimusest aga võime järeldada, et tõelise otsija vaev ei olnud sugugi kergem kui nüüd. Augustinus leidis rahu Jumalas. Küllap aitas rahu leida tõdemus, mis väljendub tema sõnades, kui ta mõtleb Jumalale: Sinu kõige parem teenija on see, kes ei püüa esmalt sinu käest seda kuulda, mida ta ise tahaks, vaid seda tahta, mida sinu käest kuuleb.
Einar Soone, piiskop