Toimetuleku võimalused

Eestlane olevat seaduskuulekas kodanik. Tuleb välja, et mina pole seda 12 aastat olnud! Vähemalt ühes töölõigus mitte.
Juba 1999. aastal võttis riigikogu vastu töötervishoiu ja tööohutuse seaduse, mis sätestab töölepingu alusel töötavate isikute tööle esitatavad töötervishoiu ja tööohutuse nõuded, tööandja ja töötaja õigused ja kohustused tervisele ohutu töökeskkonna loomisel ja tagamisel ning vastutuse töötervishoiu ja tööohutuse nõuete rikkumise eest. Seadusest tuleneb nõue määrata töökeskkonna nõukogu või väiksemas kollektiivis töökeskkonna volinik. Tööinspektsiooni andmeil on Lõuna piirkonnas tegutsevast ligi 11 000 ettevõttest vaid umbes viiendikul see kohustus täidetud.
Et seaduskuulekamaks muutuda, olen läbinud kolmepäevase tööohutusalase koolituse, kahepäevase esmaabikoolituse ja ees seisab tuleohutusalane õpe. Töökeskkonna riskianalüüs on tegemata, töötajate tervisekontrolli (kuvariga töötamine!) vastavalt sotsiaalministri määrusele 2003. aastast pole täitma asunud. Sellele vaatamata olen taganud asutuse põhikirjaliste kohustuste täitmise. Leht ilmub regulaarselt, palgad on välja makstud, riigimaksud tasutud, aastaaruanded esitatud. Kust leiab asutuse (ka koguduse) juht jõu, aja ja teadmised, et kõigi tema ette seatud ülesannetega toime tulla? Ma usun, et see pole ainult minu küsimus.
Kui kollektiivisiseselt tulen asjadega toime, aga asjaajamisel vajan koostööd teiste ettevõtetega ning see kuidagi laabuda ei taha, kuidas siis toimida? Viimane näide on Eesti Kiriku kodulehe kadumine kaheks nädalaks virtuaalruumist. Püüdsin säästa toimetuse raha ja otsisin soodsama veebimajutuse pakkuja. Asjad aga ei laabunud loodetult ja õnn oli, et väikeste kadudega suutsime taastada endise olukorra.
Aasta algul saatsime järelepärimise minister Juhan Partsile, kelle valitsemisalasse jääb Eesti Post. Toimetus ei ole viimastel aastatel rahul Eesti Posti tööga, sest ajaleht Eesti Kirik ei jõua tellijateni õigeaegselt ja kadudeta. Tellija aga nuriseb toimetusega, kui Eesti Kirik ettenähtud ajal postkasti ei jõua. Maksame lepingupartnerile Eesti Postile raha selle eest, et leht häireteta tellijani jõuaks ja meil on õigus nõuda lepingu täitmist.  
Kaks kuud tagasi kavandasin oma töölähetust Peterburi. Viisa sain olematu vaevaga passi tänu ühele Ida-Virumaa turismifirmale, hotelli broneerisin Tartus töölaua taga istudes interneti teel. Bussipileti aga otsustasin osta reisifirmast, sest just sel ajal, kui valisin sobivat sõiduaega, vopsas mu postkasti reisfirma kiri sooduspakkumistest rahvusvahelistel bussiliinidel.
Läksin reisifirma kontorisse. Tegin reisikonsultandile teatavaks oma soovi osta pilet Peterburi. Ilma täiendavaid küsimusi esitamata hakkas ta klõbistama arvutiklahve ja vaatas üksisilmi ekraanile. Istusime umbes kaheksa minutit täielikus vaikuses, siis lausus ta, et läheb veel hetk aega, mille peale mina kostsin, et selle ajaga oleksin ilmselt ise neti teel juba ammu pileti ära ostnud. Viimaks taipas ta küsida reisi kuupäevi. Ütlesin ja nimetasin ka bussiaja. Seda justkui tähele panemata hakkas ta pakkuma hoopis teist aega, väites, et minu soovitud reisi pole olemas. Pärast seda kiskus asi inetuks, mille aitas lõpuks lahendada appi tulnud kolleeg. Piletid ma sain, aga uskuge või mitte – mul kulus selleks kohapeal 25 minutit!
Arvuti ja fotoaparaadi soetamine pole just võrreldav leiva ostmisega, kus sa tead, kas soovid tera-, peen- või rukkileiba. Ma kohe kardan igasuguse tehnika ostmist, kui targa näo ja jutuga spetsialistid hakkavad sind üle külvama küsimustega soovitud eseme tehniliste parameetrite ja võimaluste kohta ning sa oled justkui ülekuulatava rollis. Miks ei võiks olla müüja esimene küsimus: kas saan teid aidata? Ja siis võiks ta mulle selgitada, milliseid võimalusi üks või teine «tehniline ime» endas peidab. Lihtsalt ja selgelt, nii et digimaailm oleks arusaadav ka sellele, kes ei pea arvuti või fotoaparaadi hingeelust liiga palju teadma.
Kuidas tulla toime nii vere sulgemise kui ka kriisisituatsiooni lahendamisega IT-maailmas? Peaks vist seaduskuulekaks olemise kõrval elukestvale õppele asuma.

Sirje Semm,
Eesti Kiriku peatoimetaja