Ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks

Töötan Soomes ühes õpilaskodus, kus elavad 13–18aastased noored, kes on pärit katkistest peredest. Neil on seljataga uimastikogemused, osal on sõltuvushaigus, osal auklik psüühika ja enamikul koolikohustuse mittetäitmine. Pealinna sotsiaalkomisjon on need noored mõistnud meile täitma koolikohustust ja õppima toimetulekut argipäevas.
Linn on eraldanud suured summad, et tagada noortele head elamistingimused ja muid võimalusi, mis varem on enamasti nende elus puudunud. Õpilaskodu asub looduslikult kaunis vaikses kohas. Suve lõpu poole jalutasid mõnikord põdrad õpilaskodu aladel ringi ja maiustasid õunaaias. Jänesed, rebased ja kitsed on siin igapäevased külalised.
Kristlane tegudes
Igal noorel on oma tuba. Maja on uus ja selles on kõik mugavused. Noortele võimaldatakse erinevaid harrastusi, on palju laua- ja spordimänge. Kord nädalas saavad noored käia ratsutamas, lähedal asuvas linnas ujulas, vajadusel poodides. Linna poolt on neile ette nähtud raha riietele ning hügieenitarvetele. On oma kool, kus õppetöö toimub erivajadustega lastele kohandatud programmi alusel.
Lapsed pääsevad kokkuleppel õpilaskodu ja vanematega ka koju puhkusele. Enamasti toimub see nädalalõppudel. Suuremal osal lastest on olemas koht, kuhu minna kodupuhkusele. Võrgustikutöö toimib siin hästi, selles osalevad lastekaitse, sotsiaaltöötaja, terapeudid linna poolt, vanemad keskel ja meie õpilaskoduga teisel pool.
Tööletuleku intervjuus leppisime kokku, et oma tegelikud väärtushinnangud ja maailmavaated jäävad tööst väljapoole. Sealhulgas usulised veendumused. Teisiti ehk ei olekski võimalik, kuna siin elab nii soomlasi, eestlasi, venelasi kui ka tumedanahalisi noori.
Võtsin seda enda jaoks kui väljakutset: mitte rääkida kristlusest, vaid olla oma tegudes kristlane. Kolme kuu möödudes, kui olin rohkem kohanenud ja omaks võetud, küsisid lapsed, miks on minu autol kala märk. Minu kohus on vastata. Ma ei ole tööandjale lubanud olla vastamata. Tundsin rõõmu, sest noored märkasid. See on suur asi.
Jagamise kogemus
Hoolealuste hulgas elab ka üks 15aastane poiss, kelle vanemad on eri rahvusest. Poisi ema on soomekeelne ja isa ingliskeelne. Ametlikest paberitest lugesin lapse kohta huvitava väljendi: ristivereline. Poisil on olnud uimastiprobleemid ja vägivaldne käitumine. Pärast paari ärajooksmist on poiss päris hästi kodunenud, kuid ta ei soovi mingil arusaamatul põhjusel enam koolis käia. Vägisi sundida ei saa ega tohigi. Tööle rakendada ka ei tohi. Psühholoogi juurde ta keeldub minemast. Nii ta lihtsalt lööb aega surnuks magades, telerit vaadates ja köögis küpsetades.
Kord, kui teised olid koolis, jäid minuga osakonda kaks noort. Üks neist eelkirjeldatud ristivereline ja teine somaalia rahvusest 14aastane poiss. Meil tekkis huvitav vestlus. Kuulasin huviga, kui somaallane rääkis innukalt oma usust ja uuris, kas siin oleks võimalik viis korda päevas palvetada. Ta ei karda surma, sest usub, et kui surra enne 15. eluaastat, pääseb ta otse paradiisi. Kuna siis ei ole tal veel ühtegi pattu hingel. Too somaali poiss on olemuselt lõbus, avatud ja vahel hõikab mulle puhtas eesti keeles: «Viska mulle suitsu!» Ise naerab seejuures.
Too teine nooruk, ristivereline, aga usub, et inimene ei ole enam osa loodusest, sest elab majas. Poiss usub, et Jumal ongi loodus. Ja et ainus, keda peab kartma, on Jumal ise. Siinkohal ma avaldasin oma arvamust ja teatasin, et Jumal on armastus. Sellest vestlusest oli palju huvitavat ja palju üllatavat kõigile meile kolmele. Tore oli tõdeda, et keegi meist ei võidelnud teise uskumiste vastu – me vaid jagasime üksteisele.
Süü ja vastutus
Järgmisel hommikul ootas mind üllatus. Too ristivereline poiss oli oma toas kaks ust ülevalt alla korrapäraselt maalriteibiga ära triibutanud. Igal teibiribal oli kiri: «Vain Jeesus voi pelastaa» ja teisel uksel «Only the God can judge me».
Mind läbis rõõm. Aga see jäi üürikeseks, sest kohe varsti löödi häirekella ja kahtlustati, kas poiss pole ehk narkootikume tarvitanud. Häirekella lööjaks oli noormehe klassiõpetaja, kes ühtlasi annab ka religiooniõpetust.
Suurem häirekell tuli aga järgmisel päeval töökollektiivist. 30ndates eluaastates meestöötaja, kel seljataga kiriku noortetöö koolitustaust, tegi ettepaneku kaaluda poisi saatmist eriosakonda jälgimisele. Ta oli veendunud, et poisi peas on midagi väga korrast ära.
Mina olin hirmul. Tundsin esmalt süüd ja vastutust, et ma üldse laskusin noortega sellisesse vestlusesse. Siis aga meenus, et poisi vanaema on samuti usklik. Ja pikapeale meenusid hirmu tagant Jumala poole saadetud palved sellesama poisi eest. Rääkida ma aga sellest töö juures kellelegi ei saanud, sest kardan kaotada töökohta.
Miks?
Tasapisi asendus minu hirm murega. Mida poiss tunneb ja mõtleb? Kuidas ta saab aru taolisest täiskasvanute reageeringust? Otsustasin, et pean poisiga rääkima, andmaks talle mõista, et temast on hoopis normaalne inimene saamas. Palvetasin ja jäin ootama Jumala juhatust vestluseks.
Taas tööle tulles sain teada, et poiss oli õpilaskodust ära jooksnud. Rutiinselt saatsin vastava faksi politseile. Samas mõtlesin, kas nutta või naerda. Või hoopis imestada. Või mida peaksin tegema.
Meie, õpilaskodu töötajad, peame olema eriti hoolikad, et kalkunisingiviil ei puutuks söögilaual kokku seasingiviiluga austusest tolle somaalia poisi islamiusu vastu. Ja meie oma usukultuuri lapse, kes ühtäkki sai aru, et Jeesus on tõepoolest päästja, me soovitame panna erihooldusesse!
Ma ei jaksa inimesena seda koormat üksi kanda. Helistasin sõbrale. Tema soovitas lugeda Pauluse teist kirja Timoteosele: «Aga sõgedad ja kasvatamatud arutlemised lükka tagasi, teades, et need tekitavad tülisid. Issanda sulasel ei ole tarvis tülitseda, vaid ta olgu lahke kõikide vastu, osav õpetama, valmis kannatama kurja, kes tasadusega kasvatab vastupanijaid selleks, et ehk Jumal annab neile meeleparandust tõe mõistmiseks, ja et nad kaineneksid ja pääseksid lahti kuradi paelust, mis on püüdnud nad oma tahtmise valda.» (2Tm 2:23–26)

Anneli Tamme,
sotsiaaltöötaja