Inimese ilu

Vabariigi aastapäeval annab president üle riikliku teenetemärgi EELK Rakvere Kolmainu koguduse juhatuse esimehele Karl Mäesepale. Selle eest, et president tolle mehe üles leidis, tahaksin ma teda lausa emmata. Tõeliselt heade inimeste tegudest me saame küll osa, kuid nad ise jäävad tavaliselt märkamatuks. Nende ülesleidmine on suur kunst, sest nad ise ei otsi endale tunnustust. Tõelise abi andmine ja vastuvõtmine on delikaatne asi, mis seetõttu jääbki sageli vaid kahe osapoole omavaheliseks asjaks.
Olin Karl Mäesepaga korduvalt kohtunud EELK juhatuse­esimeeste konverentsidel, mille üks korraldajatest ta on olnud. Tema südamlikkus, osavõtlikkus, lihtsus ja heatahtlikkus paistsid küll kohe välja, kuid ma ei osanud arvatagi, kui palju ta oma ümbruskonnas on suutnud abi pakkuda ja kui paljudele rõõmu valmistada.
Nendel päevadel on mõndagi avalikuks saanud. Lisaks oma koguduse, koguduse liikmete ja naabrite eest hoolitsemisele on ta abivajajatele muretsenud sadu ratastoole, voodeid, abivahendeid. Pea 50 inimest on tema abiga saanud elektrilise ratastooli. Rohkem kui 850 koolilõpetajale on Karl Mäesepp muretsenud koolilõpuriided, et nad saaksid teistega võrdselt oma pidupäeval end väärikana tunda. Vaevalt seegi on kogu tema heategude loetelu.
Jumal õnnistagu seda meest ja kogu ta peret. Kui meie seas elab selliseid inimesi, siis on meie elu tõeliselt ilus ja vaevalt keegi tahaks siis Eestist lahkuda.
Karl ise väidab, et ega ta palju teinud ei olegi. Ta on lihtsalt küsinud abi nendele, kes seda vajavad, ning väidab, et abistada soovijaid on palju. Tuleb ainult abi paluda.
Kas see on ka meie kogemus? Kas abistada soovijaid on palju? Võrumaal öeldakse, et ega kitsi ei keela, kui helde palles (palub). Küllap see nii ongi. Kitsi saab aga kohe aru, kas küsija ise on helde. Küsijaid on ju palju, kuid kõigi palvetele ei vastata. Jaakobus kirjutab ka Jumala ees seismisest ja ütleb: «Õige inimese vägev palve suudab palju.» Suurte tegude taga on õige südame hoiak. Karlil on üks õige südame hoiak.
Kui ma helistasin talle, et teda tänada kõige selle eest, mida  temast kuulsin, siis telefoni võttes ütles ta mulle kohe: «Noh Joel, mis sul mureks on?» Muret mul ei olnud. Tahtsin vaid tänada. Mure oli see, et ma ei olnud märganud, kui ilusad inimesed meie kõrval elavad.
Et sellised inimesed jäävad sageli tähelepanuta (nende endi jaoks ei ole see probleem, sest nad polegi kunagi tähelepanu otsinud, nende rõõmud ja mured on palju väärtuslikumad), siis võib uskuda, et neid on meie hulgas rohkemgi. Kõikides kogudustes, kus ma olen teeninud, on selliseid inimesi olnud ja neid on ka Tartu Pauluse koguduses. Nende esiletõstmine ei ole aga mitmes mõttes sugugi lihtne. Suurte heategude puhul võib kohata mittemõistmist. Ka Jeesus pidi mõnigi kord nendele, keda ta oli aidanud, ütlema: «Ära sa sellest kellelegi räägi!»
Kui häid inimesi ei ole lihtne esile tõsta, siis püüda ise olla hea inimene on küll võimalik. Karl Mäesepp saab selles osas meile palju abiks olla.
Heade inimeste olemasolu muudabki meie elu kauniks ja meeldivaks. Jumala silmad näevad neid ja Jumal tasub neile rikkalikult.
Jumal teeb tööd eelkõige üksikinimeste kaudu. Ta leidis Noa ja Aabrahami, Joosua ja Moosese, Taaveti ja paljud prohvetid, kes kõnelesid Jumala sõnu. Täna otsib Jumal inimesi, et oma headust ja abi nende kaudu jagada inimestele.
Karl Mäesepa lugu näitab, et üks inimene, kellel on hell ja hooliv süda, suudab rohkem korda saata kui paljud organisatsioonid, kes suurema osa energiast kulutavad enda reklaami ja aruannete peale. Koguduseelu keskpunktiks ei tohiks olla erinevate organisatsioonide ülesehitamine, vaid palve, et Jumal meid võiks valmistada endale tööriistadeks, kes tema armastuse kogetavaks muudavad.
Üksikisikutena tuleb meil ka seista kord Jumala ees, et aru anda, millega oleme täitnud meile kingitud aja.

Joel Luhamets,
assessor